korüfee astus kübarasse

peep
ilmetil
on mure
seoses kunstnik lemmingu kaabuga.

palju õnne.

tsiteerin: nende juhtumite hulk, kus selget proosat esitatakse luule pähe, on minu suureks kurvastuseks viimastel aegadel plahvatuslikult kasvanud.

olen nõus ning eravestlustes ja avalikel esinemistel sel teemal korduvalt sõna võtnud.

tsiteerin veel: Kui luule nime all esitatakse kogude kaupa hakitud proosatekste, sarnaneb see kurjakuulutavalt kinnisvaramulliga, mis meie silme all räbalateks lendas. Kardan, et nii nagu majaostjad ei anna andeks majade pähe ostetud soolase hinnaga pappkarpe, ei anna lugejad andeks ka luule pähe esitatud proosatekste.

ära karda, lugejaid jääb paraku nagunii järjest vähemaks. vastutegevuseks kirjanduse taaskehtestamisel soovitan massi ja ampluaaga löömist, vt ka http://et.wikipedia.org/wiki/Aapo_Ilves ja http://www.apollo.ee/product.php/0994088

tsiteerin veel: Kirjanduslikus luules on kõige tähtsam ikkagi tekst, ja kui see on lummav, siis on täiesti kõrvalise tähtsusega, kas poetessil on kelmikas lokike laubal või poeedil rõngas ninas.
Luule esitamismoodused, mis seostuvad tihedalt teatri ja muusikaga, on omaette suur teema.

ilmetil on loki ja ninarõnga jaoks pisut hilja nagunii ja puhtalt paberkirjanduslikke tekste välised aksessuaarid tõesti ei mõjuta. küll aga saab nii mõnigi kord rääkida tervikust tekst-muusika-esitus-kuvand jne. esitamismooduslikke puudujääke saab õhtuti vaadata etv luulehetkedes, lavakogemus või -koolitused ei jookseks ühelgi poeedil külge mööda maha.

nägem, mida ma olen samuti korduvalt esinemistel nentinud, on see, et niiöelda skandinaavia tüüpi igava vabavärsi kehtestamise (vt ka toomas liivi koolkond, tallinn, kirjanikametnikud jne) taaskordsetel harjadel on mul hea meel tõdeda, et klassikalise käsitöö - mida valdavad näiteks peep ilmet ja leelo tungal - hoidjateks pruugivad täna üllatuslikult olla hoopis eesti teise põlvkonna hipphopparid-räpparid. see nähtus on viimastel aastatel väga võimsalt ahvimisest üle kasvanud ning rütmilis-riimilise ning miks mitte ka regivärsilise luule reservaadiks saanud.

olgu, jõuan nüüd oma nõustuvas vastulauses selleni, et nagu proosas ei pruugi kompositsioon olla narratiivne, võib ka luules ja proosaluules-vabavärsis poeetilisus väljenduda milleski muus, kui silpide lugemises ja kujundites. leian, et "kunstnik lemmingu" tekst sel kujul, nagu ilmet selle esitas, ei kanna proosapalalisust välja, on liiga kuiv ja kontsentreeritud. värsiks hakitus annab tekstile õhku, murdekohad sümbioosis olematutest kirjavahemärkidest tekkiva mõttekatkestuse ja kummastusega tekitavad bluusirütmi ning puändi tõdev nukrus tuleb võimsamalt esile. pigem on tegemist siiski luulelise tekstiga.

liiatigi, arvestades minu loomingu ja loomemeetodite ulatust, ei või keegi kunagi kindel olla, kas ma parasjagu luuletan, naljatan, sajatan, teenin, parodeerin või olen tõsimurelik.
zappat teate? hui te teate. vot.

korüfee aga võiks lahtise silmaga lugeda iseenese viimatist luulekogu, sest antud juhul pada vingub katelt.