7.4.20

Muinasjutt alukamehest

Alukamees

Ühel väikesel poisil oli huvitav komme. Alati, kui tal tuju heaks läks, võttis ta riided seljast ära ja hakkas aluspükste väel trallitama. Teistele tegi see nalja. Nad ütlesid:
"Vaadake, meie poisul on jälle hea tuju!"
Selle kombe tõttu ei käinud poiss talvel kunagi kelgumäel. Seal oleks võinud ju tuju heaks minna, aga talviti hakkab aluspükste väel õues väga külm.
Siis läks poiss kooli. Kui ta hea hinde sai, muutus ta rõõmsaks ning kooris ennast aluspükste väele. See aga ei meeldinud õpetajatele. Nad kutsusid alati poisi vanemad kooli ja noomisid neid. Vanemad laiutasid ainult käsi ja ütlesid:
"Mis teha, tal on lihtsalt selline komme!"
Õnneks sai poiss häid hindeid väga harva ja ka tuju polnud enamasti kiita, sest tegelikult talle koolis eriti ei meeldinud.
Siis sai kool läbi ja poisi ees oli maailm korraga valla. Ta võis igal pool käia ja teha kõike, mis pähe tuleb. Oh seda rõõmu! Inimestele tema imelik komme siiski millegipärast ei meeldinud. Kord, kui poiss, kellest oli selleks hetkeks juba mees kasvanud, ennast lõbustuspargis taaskord hästi tundis, ütles üks mööduja:
"Aga kuule, võta siis juba aluspüksid kah jalast ära!"
"Mis te nüüd!" ehmus mees. "See oleks ju ebasünnis!"
"Sa oled nõme alukamees!" teatas teine mööduja. "Mine ära!"
Mees otsustas sõita kaugele Lõunamere saarele. Seal on kogu aeg soe ilm, järelikult ka hea tuju, ja inimesed kannavad nagunii võimalikult vähe riideid.
Saarel, millele mees suundus, elasid inimsööjad. Tegelikult olid nad väga tsiviliseeritud ega olnud juba üle saja aasta kedagi ära söönud. Targad mehed ÜRO's hakkasid kultuuripärandi kadumise pärast muretsema. Nad saatsid saareelanikele kirja:
"Te võite ühe inimese ära süüa. Aga ainult täna ja siis, kui keegi selle eest pärast natukeseks ajaks vangi läheb."
"Mina võin vangi minna küll!" ütles kõige vanem pärismaalane. "Ma suren nagunii varsti ära, aga enne seda oleks tore veidike inimlihaga maiustada! Mu vanaema rääkis, et mõni inimene võib päris hea olla."
Samal hetkel jõudis laagriplatsile meie jutu peategelane. Tal oli juba väga hea tuju. Pärismaalaste pealik teretas teda ja ütles:
"Olge nii kena ja astuge sellesse patta!"
"Olgu!" vastas mees ja hakkas suurde kastrulisse ronima. Ta arvas, et saare tumedanahalised põliselanikud kutsuvad teda tünnisauna.
"Oot-oot!" ütles pealik. "Ehk te võtaksite enne aluspüksid ikka kah jalast ära!"
"Mis te nüüd!" vastas mees. "See oleks ju ebasünnis!"
"Need on teil kindlasti juba mitu päeva jalas olnud?" uuris pealik.
"Muidugi!" vastas mees uhkelt. "Päris mitu!"
Pärismaalased tirisid ta kähku pajast välja, läksid poodi ja ostsid hoopis pikkpoissi. Õhtune pidu ei jäänudki ära! Alukamees lõi koos teistega vägevasti tantsu ja vitsutas kõhu head-paremat täis. Kui ta surnud ei ole, elab ta sellel saarel praegugi.
Vaat siis, kuidas oma põhimõtetele truuks jäämisest võib mõnikord kasu olla!
Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.




3.4.20

Metsamuinasjutt

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.
Metsamuinasjutt

Vanasti pidid mõisapreilid kandma korsetti. Korsett tekitas muljet, nagu oleks tütarlapse puusad laiemad, piht peenem ja rinnad suuremad. Kahjuks oli korsett väga ebamugav ja pigistas ihu.
Kord läks üks mõisapreili oma toapoisiga metsa lustima. Et lustida mugavam oleks, võttis ta korseti seljast ära ja asetas samblale. Sinna see ka ununes.
Paarisaja aasta pärast kasvas korsetile suu ja et tal oli olnud sammaldumise käigus palju aega maailma jälgida ja järele mõelda, oli see suu väga jutukas.
"Ma olen tehtud vaalaluust!" lobises korsett. "Vaalad on suurimad imetajad maakeral."
"Ahah," ütles nugis, kellel oli korseti sees pesa.
"Ja, mis kõige huvitavam, kõik vaalalised, kaasa arvatud delfiinid ja pringlid, põlvnevad maismaal elanud sõralistest! Sõralised on ka näiteks metskits, põder ja metssiga."
"Delfiinid ja metssiga," kordas nugis ja lakkus oma noorima poja kukalt.
"Metsakuklane on metsa sanitar, ta sööb puid kahjustavaid putukaid! Kõige tavalisem metsapuu Eestis on mänd. Männiriisikas on punakaspruuni värvi seen." ütles korsett ja vahetas siis kohe jälle teemat:
"Juunikuus on kolmkümmend päeva. Maa tiirleb ümber päikese."
Ümberkaudsed metsaloomad olid korsetile pideva vadistamise järgi nime andnud. Teda kutsuti Vadistavaks Korsetiks. Nugisele käis Vadistava Korseti lobisemine pisut närvidele.
"Sina oled metsnugis. Metsnugis on väga liikuva eluviisiga loom, kes võib ööpäeva jooksul läbida 10-12 kilomeetrit." uhkeldas Vadistav Korsett taaskord oma teadmistega..
"Ei ole mul täna kuhugi kiiret!" ütles nugis, kogus tasahilju pojad kokku ja kolis ära. Vadistav Korsett ei pannud seda tähelegi ja muudkui vatras:
"Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Isane metsvint on roosaka rinna, sinihalli pealae, rohelise selja ning musta-valgekirjute saba ja tiibadega lind. Punahirv elab metsades, rohumaadel, nõmmrabades ja võsastikes. Rabakana läheb õhtul magama ja tõuseb hommikul üles. Talvel sajab lund!"
Metsaloomad hakkasid Vadistava Korseti lagendikust eemale hoidma. Ühel päeval juhtus sinna siiski üks karupoeg, kes oli liiga palju televiisorit vaadanud. Ta koukis korseti lehtede ja prahi alt välja ning tõmbas enesele selga.
"Vaadake mind, ma olen teletäht!" uhkeldas karupoeg. Vadistav Korsett lagunes ära ning tema tükid pudenesid mustikapõõsastele laiali.
"Bõp! Bäp!" ütles korseti suu puraviku kõrvale langedes ning vaikis siis igaveseks. Karupoeg tegi lagendikult kiiresti minekut. Aga keegi polnud tema tegu näinudki. Kõik metsaloomad istusid urgudes ja pesades, vaatasid televiisorit, surfasid internetis või lugesid läikivate kaantega värvilisi ajakirju.

Muinasjutt sarimõrvarist

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.

Muinasjutt sarimõrvarist

Ühe väikese linna peatänaval, postkontori juurest lugedes neljanda maja teise trepikoja esimesel korrusel elas sarimõrvar, kes tappis iga päev ära vähemalt kolm-neli inimest. Mõttes. Harilikult tegi ta seda eriti jõhkral, vägivaldsel ja piinaval moel.
Tema ohvriks sattuda oli väga lihtne. Viskasid kommipaberi maha, läksid vales kohas üle tee, olid ebaviisakas – ja kohe mõtles sarimõrvar sulle piinarikka lõpu. Sarimõrvar oli hirmsate surmade maailmameister! Näiteks sellele tädile, kes alati kaupluse juures pingil istub ja tuvisid söödab, mõtles ta välja nii kohutava huku, et ma ei hakka seda sellesse muinasjuttu kirjagi panema! Mainin vaid, et selle nutika mõrva juures olid tegevad linnakese mõlemad tuvid, katkine triikraud, väävelhape, küünekäärid ja kaheksa pätsi kõvaks läinud peenleiba. Õudne!
Miks ta tädiga niimoodi käitus? Eks ikka seetõttu, et memmeke oli prillid koju unustanud, ei tundnud sarimõrvarit õhtuhämaras ära ega ütelnud tere.
Kodus pani sarimõrvar kõik oma koletud, kuid nutikad mõrtsukatööd joonelisse Miki-hiire pildiga vihikusse kirja. Tema senine päevarekord oli tappa ühekorraga ära terve linnakese jalgpallimeeskond koos bussijuhi, väravavahi ja treeneriga. Sarimõrvar kukutas nende bussi kuristikku, milles elasid näljased lõvid. Kuristikku ega lõvisid linnakeses küll polnud, aga miks nad siis kaotasid naaberlinna meeskonnale, kus on selle häbi ots?!
Igal õhtul, pärast oma roimade ülesmärkimist tabas sarimõrtsukat tohutu süütunne ning kahetsus. Ta jooksis politseijaoskonna juurde, koputas selle uksele ja palus:
„Tere! Palun pange mind kohe vangi, ma tapsin kirikuõpetaja ära, sest ta valetab kogu aeg, et Jumal on olemas! Talle kukkus selle eest torni otsast kukk pähe. Seda polnud lihtne saavutada, ma pidin kõigepealt...“
„Stopp! Igal õhtul räägite te selliseid imelikke jutte! Kirikuõpetaja on ju seal, teisel pool teed ja just noogutas meile!“ vastas politseinik. „Minge nüüd koju tagasi, ei pane me teid mingisugusesse vanglasse!“
Sarimõrvar tappis politseiniku kähku ära (selle juures olid abiks mõned mesilased, pakk võid, mürgitatud hõbekuul, roosa plastmassist kastekann, üleeilne ajaleht ja jupp traati), jättis temaga viisakalt hüvasti ja läks koju tagasi. Kodus vaevles ta ränkades südametunnistusepiinades, siis aga tuli ühtäkki heale mõttele:
„Ma maskeerin enda ära, koledaks meheks! Küll nad mu siis sisse lasevad ja vangi panevad!“
Sarimõrvar kleepis endale näkku jubeda ja pika valge habeme ja pani selga koleda punase hommikumantli. „Punane nagu veri!“ mõtles ta ise rahulolevalt. Igaks juhuks võttis ta kaasa ka suure koleda koti, mille toppis igasugust prügi täis. „Ütlen, et need on tapariistad!“ oli tal oma kavaluse üle hea meel.
Sarimõrvari suureks imestuseks lastigi ta kohe politseimajja sisse ja pandi pingikesele istuma. Kui ta aga tahtis oma inetutest tegudest rääkida, hakkasid hoopis politseinikud talle luuletusi etlema. Kui viimane nendest oli oma salmid ette kandnud, sai sarimõrvar lõpuks mahti öelda:
„Mina, see, noh, teate, tapsin täna...“
„Ah see olete jälle teie!“ ütlesid politseinikud, kes sarimõrvari häält väga hästi teadsid, pettunult. „Meie mõtlesime, et jõuluvana!“
„Mina jah!“ piiksus sarimõrtsukas kurvalt. Tema kaval plaan läks verd vedama!
Mõlemad politseinikud pidasid veidi isekeskis nõu ning seejärel lausus kõige pikem neist sarimõrvarile nii:
„Paistab, et te tahate ikka väga hirmsasti vanglasse pääseda. Tänase maskeraadi tõttu otsustasime teid süüdistada petturluses. Aga kuna teie pettus pole üldse eriti suur, karistame me teid vabatahtliku ühiskasuliku tööga. Te võite meile vanglasse koristajaks tulla. Nagunii pole meil seal kunagi vange olnud, sest meie linnakese elanikud on kõik väga korralikud. Palun, võtmed on siin!“
Sarimõrvar kolis vanglasse elama. Ta toidab hiiri, koristab nende kakat ja puhub vahepeal hellalt ämblikuvõrkudelt tolmu. Kuna sarimõrvar on vanglas üksi ja ajalehti seal ei käi, pole tal ka kellegi peale vihastuda ja seetõttu on ta viimaks ometi süümepiinadest prii. Sarimõrvar on väga õnnelik! Tema kuritööde kirjeldustega jooneline vihik aga lebab tänase päevani lauasahtlis ja keegi pole seda kunagi lugenud.
Sellepärast ongi kõik krimiseriaalid nii igavad.

28.1.20

Kvantiteet

Tegin väikest statistikat ja pingerida, et kellele ma kõige rohkem laulutekste olen kirjutanud.

Ott Lepland - 16

Otsides ma pean su jälle leidma - 2010
Süte peal sulanud jää - 2010
Siin olen ma 2010
Üheskoos on olla hea - 2010
Kas minust sõltub see? - 2010
Ainult nii (sõnade kaasautorid Tiit Kalluste & Kaspar Kalluste) - 2011
Laulan öösel (sõnade kaasautor Ott Lepland) - 2011
Kuula - 2011
Imede öö - 2011
Planeet oma teel - 2012
Maagiline maa - 2012
Iga päev - 2015
Ootamas ees - 2015
(...ja Tanel Padar ja Karl-Erik Taukar) Rännata võib  - 2016
(...ja Liis Lemsalu) Süda taob - 2017
Süüta leek - 2018


Must Hunt - 12

Ma tahan teada - 2018
Parimail hoog on kiire - 2018
Peegel ja vari - 2018
Endana püsida - 2018
Tänane päev - 2018
Sinu maailm - 2018
Trump - 2018
Läbi on lärm - 2018
Vaid mina võin - 2018
Tuhast - 2018
Oota mind ära - 2019
Mustad laed - 2019


The Sun - 10

Kuu on päike - 2005
Võta aega - 2006
Igatsus teeb head - 2007
Pidu läheb käima (sõnade kaasautor Danel Pandre) - 2008
Tõusva päikese poole - 2009
Tee midagi - 2010
Elukunstnik - 2010
Armastusega on nii - 2010
Ootab veel palju ilusaid maid - 2014
Võit nagu valatud - 2015


Kaisa Ling Thing (tõlked) - 10

Parsa (Stuart Balcom) - 2018
Ta on su koer küll, aga rihm on minu (Rosa Henderson) - 2018
Kui ei meeldi mu ookean, otsi endale tiik (trad) - 2018
Sa peksa mind, mees! (Porter Grainger) - 2018
Küll kõik kassid halliks värvib öö (Alberta Hunter) - 2018
Sõjamees on hoos (Spencer Williams, Andy Razaf) - 2018
Kõikidele siin meeldivad mu saiad (Fats Waller, Andy Razaf) - 2018
Nukker bluus (Richard M Jones) - 2018
Nii kole mees (Porter Grainger) - 2018
Õige mutt ei hooli (Ida Cox) - 2018


Liis Lemsalu - 8

(...ja Artjom Savitski) Kõnnime seda teed
Täitugu soovid (sõnade kaasautor Taavi Paomets) - 2014
Rohkem värve - 2013
Sulle võin kindel olla - 2013
(...ja Metsatöll) Ikka ju kuidagi saab (Iiri traditsionaal "Whiskey in the Jar") - 2016
Aeg on käes - 2017
(...ja Ott Lepland) Süda taob - 2017
Hingata (sõnade kaasautorid Liis Lemsalu, Daniel Levi) - 2017


Brigita Murutar - 6

(...ja Caramel) Õigus ja võimalus - 2016
Käoke (Viktor Tsoi "Kukushka") - 2017
Kevad - 2017
Mis kuradi kohas ma elan - 2018
(...ja Paul Neitsov) Kusagil kell näitab alati seitse - 2019
(...ja Paul Neitsov) Armastus võidab kõik - 2019


Singer Vinger - 5

Nime maagia - 2012
Pegasus - 2012
Pool seitse - 2012
Eelviimane - 2012
Las jääb - 2012


Curly Strings - 5

Üle Ilma - 2013
Maailm heliseb - 2013
Muu ei loe - 2015
Hoolima - 2017
Aastapäev - 2017


Merlyn Uusküla - 5

Sa suudad - 2013
Õnnepäev - 2014
Austa ennast (sõnade kaasautor Merlyn Uusküla) - 2014
Mälestustes tuul (sõnade kaasautor Merlyn Uusküla) - 2014
Vaid soov - 2014


Shanon - 4

Linnahalli kail - 2012
Tahan murda selle jää - 2012
Tulin, et jääda su juurde sel ööl - 2012
Mina ei loobu - 2012


Folk Highlights Orchestra -3

Soome ehitaja laul - 2011
Tööarmastuse laul - 2011
Mari - 2011


jne




29.7.19

Küla elab - laulusõnad

Maapäevaks 2019 loodud laul "Küla elab", sõnad Aapo Ilves, viis Priit Pajusaar.

Küla elab

Liigub õigel suunal jalg, mis kõnnib külateel.
Külalugudes on alles ajalugu veel.

Iga linn ja riik on alustanud külana.
Külakeel peab igavesti laulus kõlama!

  Raskeil aegul küla see, kust abi küsida.
  Kuni elavad me külad, saame püsida!

   Küla elab, küla jääb,
   küll ta elab, küll ta jääb,
   külatanumatel kaigub
   vabaduse hääl!

   Küla elab, küla jääb,
   küll ta elab, küll ta jääb,
   külatanumatel kaigub
   vabaduse hääl!

Küla uinub hämarikus, küla ärkab vara.
Külas inimene tunneb inimese ära.

Külaöödes pole õudu, pole paanikat,
külas parimad on jõulud ja on jaanikud.

  Tuhat aastat paigal seistes küla liigub ajas.
  Igal eestlasel on omaenda küla vaja!

   Küla elab, küla jääb,
   küll ta elab, küll ta jääb,
   külatanumatel kaigub
   vabaduse hääl!

   Küla elab, küla jääb,
   küll ta elab, küll ta jääb,
   külatanumatel kaigub
   vabaduse hääl! 

Liigub õigel suunal jalg, mis kõnnib külateel.
Külalugudes on alles ajalugu veel.

Iga linn ja riik on alustanud külana.
Külakeel peab igavesti laulus kõlama!

  Raskeil aegul küla see, kust abi küsida.
  Kuni elavad me külad, saame püsida!

   Küla elab, küla jääb,
   küll ta elab, küll ta jääb,
   külatanumatel kaigub
   vabaduse hääl!

   Küla elab, küla jääb,
   küll ta elab, küll ta jääb,
   külatanumatel kaigub
   vabaduse hääl!

   Küla elab, küla jääb,
   küll ta elab, küll ta jääb,
   külatanumatel kaigub
   vabaduse hääl!
   kül ta elab, kül ta jääb,
   külatanumatel kaigub
   vabaduse hääl!




29.4.19

Sõnajalaõis

Kõige eestilikematest sõnadest kokku pandud laulu "Sõnajalaõis" (Supernova ja Ivo Linna) tekst (Aapo Ilves):

Sõnajalaõis


Kodumaa,
ei muretsema pea,
rukkilill
püsti hoiab oma pea.

Laulupeol
õnnest õhkab Isamaa,
ööbik õrn
paneb hinge hõiskama.

Leiab laps
merest millimallika,
liblikaid
liugleb üle allika.

Verivorst,
kiluvõileib, kaerajaan,
suitsusaun
õhtuhämarikuga.


Päikeseratas las näeb,
on sinimustvalge me käes.
Mu Eestimaa, see on su õnn!
Emakeel ongi see
hõbelõng,
mis meist
eestlased teeb!


Mesipuud,
põllud, mets ja heinamaa,
koduõues
võid rahus hingata.

Vikerkaar
suitsupääsukestega.
Rukkileiba
maitseb maailm sinuga.


Küünlaleeki
hoidkem veel,
kestma jääb
emakeel.


Päikeseratas las näeb,
on sinimustvalge me käes.
Mu Eestimaa, see on su õnn!
Emakeel ongi see
hõbelõng,
mis meist
eestlased teeb!

30.1.19

Potist leitud perse


Et kõik ausalt äa rääkida, võib alustada sellest, et Merca, kes on Jääger, tuli hariduslikel põhjustel minu poole elama natukeseks ajaks jälle ja võttis kaasa lambaperse. Terve paganama vaagnaluu koos saba ja tagumikuga, ja minu ülesandeks jäi see konsumeeritavaks prepareerida. Hääkene küll. Panin perse potti, kallasin talle seltsi ühe mittejoodava ebaküdooniasiidri ja ühe jubeda hõõgveini, mõlemad (kingitud) jälkused olid keldris just sellisteks ootamatusteks ladustet, igaks juhuks pigistasin ühe sidruni ka tühjaks, las see perse siis teinekord teab. Rochester Ginger'it lisasin ka suurema sortsu. Mingit rasva ja kelmeid vms ei hakanud eemaldama ja vaagnaluu tükeldamine või lihastest puhastamine polnud ka viitsimisplaanigi väärt, las perse on perse. Kuiva adžikat ja purustatud küüslauguvõrseid lõin ka peoga hulka ja leeskputke, ja siis lasin persel öökese vedeleda niimoodi. Vahepääl keerasin teda marinaadi sees, sest nagunii ma öösel teen tööd ja ei maga, asi mul siis veidi perset keerutada. Uuel päeval pidasin enese ja lambatarga sõbra Afanasjeviga aru ja panin siis selle poti koos persega lihtsalt pliidile ja nii ta seal pliidil siis oli ligi neli tundi rahulikult, vahepääl sai lammas ikka soola ka tagumikku. Lõpu eel kallasin veidi Irish Cream'i peale, et hapet mahendada, ja mõned küüned küüslauku purustasin samuti värskuseks. Täpselt õigel hetkel lagunes perse konkreetselt ära sinna potti ja tulemus oli äärmiselt suhupandav, vürtsikasmagushapu ja käeslagunev ning suussulav ja samal ajal ikka lammas, mis lammas. Nokkisime seda õndsust niisama ja saba sõi Merca ära ja tegi aga „Mmm!“ ja „Mmmmm!“ ja ülejäänud perse ja sahvti segasime riisiga ja tegime liigsöömise pattu. Maru hää!

Sildid: , , , , ,

1.10.18

Nii kole mees

Tere! Kohe järgneb lühike seletus, miks sinust on tark endale tellida Kaisa Ling Thing'i ajaloolise vodevillibluusi adaptsioonide CD "Nii kole mees". Esimene link (avaneb uues aknas) ongi Hooandjasse, kus omakorda ka pikem seletus, niisiis: Hooandja - Kaisa Ling Thing ajaloolise bluusi CD väljaandmine ja esitlemine.
Siin on link Hooandja klipis põgusalt kõlava nimiloo originaalile: Hazel Meyers palaga "Plug Ugly". Allapoole panen oma tõlke ka. Sest, jah, kõik need lood on minu tõlgitud. Minu tõlgitud lugudega plaadi kuulamine on südamele hea, see on ju elementaarne. Teiseks on Kaisa Ling ja tema pillipoisid täiesti üle mõistuse vinged interpreedid! No ja seda plaati poleks olemas, kui ma poleks pärast ühte Tartu Bluusiklubi õhtut, mil Kaisa neid laule inglise keeles laulis, tema juurde läinud ja põlevilsilmil nõudnud, et miks eestikeelses muusikas selliseid kahemõtteliselt ühemõttelisi ja naise seisukohalt esitatud allanaba ja otsenäkku laule pole. Selle pahaaimamatu arupärimisega, selgus, olin ma ennast "tanki ajanud" ja nüüd ongi nii, et ma rohkem ei seleta, plaat saab varsti valmis. Lisan ka nimilaulu tõlke ja lingi Kaisa artiklile vodevillibluusist Vikerkaares - Sex, drugs & blues.

Nii kole mees

On tüdrukutel soov
leida ilus mees,
kuid ei see mulle loe.
Me linnas on üks "vello", uskuge,
kes välja näeb kui roe.
Kui teda kohtan, armuleek
mul puhkeb hinge sees
ja kuigi näotu on see mees
ma selgeks teile teen:

ta on küll nii kole, nii kole, rõlgemat ei tea,
jah, on ta nii kole, nii kole, ta ilu asub allpool pead
või hoopis allpool veel
ja näost ehk ainult keel.
Sarmi sees tal ei ole, vähimatki pole,
hästi kole mees, armutöös kes tore!

Nii kole, nii kole, hirmsamat ei olla saa!
Jah, on ta nii kole, nii kole, siiski armun ma!
Ta välja näeb kui pelikan, kindel see,
kuid voodis murdja loomana end selgeks teeb,
kuigi nii kole, nii kole,
kuid siiski vinge mees on ta!

Võib olla moll, kui ahvil, südames kui kuld,
ei lase temast lahti, pritsin armutuld.
Olgu nii kole, nii kole,
kuid siiski vinge mees on ta!

Üks pilt ka, mis on täiesti ühemõtteliselt illustratiivne, ja link ühele Kaisa esinemisele.





Sildid: , , ,

3.5.18

Mis kuradi kohas ma elan?

Aapo Ilves ja Paul Neitsov tegid Brigita Murutarile uue laulu „Mis kuradi kohas ma elan?“.

Kas kurb on see laul ja kas tröösti tal sees? Kuula!

https://soundcloud.com/aapoilves/brigita-murutar-mis-kuradi-kohas-ma-elan

https://www.youtube.com/watch?v=S808-JT8w5Q&t=1s

Vajadusele kirjutada laul pealkirjaga „Mis kuradi kohas ma elan?“ viitas Aapo Ilvesele mõne aasta eest legendaarne helilooja Mikk Targo. Aapo kirjutas teksti valmis ja unustas sahtlisse. Vaid korra käis see sealt väljas, aitas autoril võita Vikerraadio võistlussaate „Luulelahing“ ning jäi taas unarusse. Mõne kuu eest tuli sündimata laul Aapole õnneks meelde.
„Ütlesin Paul Neitsovile, et ta teeks sellele üsna karmile tekstile nii kauni ja õrna viisi, et Brigita saaks seda laulda, hoides samal ajal last süles,“ ütleb Ilves. „See oli meil Pauliga juba üsna mitmes koostöö ja ta sai taaskord suurepäraselt hakkama! Mikk Targole aga oleme teose nimiküsimuse püstitamise eest väga tänulikud! No tõesti – mis kuradi kohas me elame?!“

Kitarrimängija Paul Neitsov on laiemale publikule tuttav ansamblite Wilhelm ja Svjata Vatra kaudu, samuti on ta edukas sooloartist ning ilmunud on ka esimene heliplaat. Lisaks on ta ainuke eestlane, kes on jaganud lava Austraalia kitarrilegendi Tommy Emmanueliga ning tema eesnimi on sama, mis Paul McCartney'l.

Brigita Murutari esimene suurem ülesastumine toimus konkursil Eesti Laul 2014. Tema tämber pole Eesti rahva kõrvust kadunud, sest Brigita on lisaks laulmise jätkamisele ka armastatud raadiohääl. Tema esimeseks koostööks Paul Neitsovi ja Aapo Ilvesega oli 2016. aastal ilmunud singel „Õigus ja võimalus“.

Kirjaniku ja muusiku Aapo Ilvese kontol on lugematul arvul pop-, rock- ja folkhitte, koorilaule ja ooperiaariaid, tema looming tunneb ennast koduselt Eurovisioonidel, laulupidudel, teatrilavadel, raadiojaamade hitabeleis ning inimeste südameis.

Laul salvestati märtsis 2018 Tartus stuudios Clockwork. Salvestas ja miksis Silver Lepaste, laulis Brigita Murutar, kitarre mängis Paul Neitsov, basskitarri Alari Piispea, löökriistu Margus Tammemägi. Heli järeltöötluse (mastering) tegi Romet Pott.

Palast „Mis kuradi kohas ma elan?“ on peatselt valmimas ka hoopis teises keeles ja teise solistiga versioon.

MIS KURADI KOHAS MA ELAN?

Iga päevaga enam ja enam
üks küsimus vasardab peas.
Mis kuradi kohas ma elan
ja miks mul ei ole siin hea?

Kui hingedelt langemas värav
ja sõõrmetes kolkunud lehk,
kas nõrgemad kolivad ära,
või hoopiski tugevad ehk?

Oh, kuidas on juhtunud nõnda,
et kadumas isade au?

Kurb on see laul,
pole tröösti tal sees!
Mis kuradi kohas ma elan
ja mida ma edasi teen?

Kui kappades import on mõdu
ja simmaneil võõramaa laul,
pead sõdima võõraste sõdu
ja võõraste katta on laud...

Kui au sisse tõusevad sulid,
siis mida sa, õilsake, teed,
kui üheskoos teistega tulid,
kuid seisma jäid valel pool teed?

Oh, kuidas on juhtunud nõnda,
et kadumas emade hool?

Kurb on see laul,
pole tröösti tal sees!
Mis kuradi kohas ma elan
ja mida ma edasi teen?

Kas aitaksid vikat ja reha
või kuuliprits, mine sa tea...
Sa ikkagi elad ja elad
ning andestad mõnegi vea.

On kuidagi juhtunud nõnda,
et enam ei vaikida saa!

Kurb on see laul,
aga tröösti on sees!
Siin kuradi kohas ma elan
ja küll ma ta korda veel teen!



Foto Maily Kaljuvald

14.4.18

Kas riik peaks maksma?

Päevaleht küsis ja mina vastasin, aga kuna ahvid avaldasid ainult pool vastust, siis:

Kas riik peaks maksma Elina Nechayeva kleidi eest?

Aapo Ilves – Ei!

Ei, ei, kindlasti mitte Eesti riik! Meie saja-aastane nooruslik raugake on püha ning tänamatute alamate alatu surve riigikaukale niigi talumatult suur, ei suvatse me aktsiisikassassa kaudugi oma piskukest panust täita, upsakalt ja tänamatult vahivad meie vilavad silmad aina Läti poole. Raha voolab lõunasse ja pole Portugal see koht, ei ole. Lisaks meenutagem, et juubelipidustused, kus me kõik kõhud täis õigisime, toimusid alles äsja ega olnud teps mitte odavad. Kriisiolukorras, kus Eesti riik ei jaksa enam oma puuetega lastele mähkmeidki osta või sünnitusmaju pidada, ei ole mõeldavgi tuleviku ja progressi arvelt mingi laululinnukese kombineed kinni maksta! Ei! Vaene riik hoolib kõigist oma kodanikest võrdselt ja ühe lõõritaja pesu ei tohi tulla põhimõtteid lõhkuma! Ometigi oleks piinlik Elina Eurovisioonilavale päris paljalt või vanades dressides lasta, ja laulu ajaks tulesid ära kustutada ei luba euro- ja ohutusnõuded, mistap pakun lahenduse, et see raha tuleb siiski leida ja võtta mitte riigi, vaid kodanike taskust. Selleks on mehhanismid ja excelitabelid olemas! Kodanike vereringeisse on ühendatud mitmed pettusega endi küljes riigi nime kandvad äriühingud, laseme endil nende kaudu pisut aadrit lasta, me oleme sellega nagunii harjunud ega pane seda väikest sutsu tähelegi. Riik võib-olla ei teagi, kuidas näiteks Riigimetsa Majandamise Keskus ööd ja päevad õpetajate palkade eest võitleb. Väike nihutamine excelis, vagunitäis kuivatatud lendoravaid, kerge lageraie metsakalmistul ja Kadrioru pargis annaks Elinale mitte ainult kleidi, vaid ka vöö. Teine võimalus on lekitada Eesti Energia nimelisele kooperatiivile, et Portugali rambivalguses kasvab tüdrukute põllede alla põlevkivi, võimsam, kui Utah' niiöelda kullaväljade oma, ja te näete, kuidas teie võrgutasu teeb positiivse hüppe ning kogu Lissabon saab undrukuga kaetud. 

22.3.18

Kilomeeter kahemõtteliselt ühemõttelist militaarset nurinat

...mida (ja veel ja veel toredaid vodevillibluusitõlkeid tagasihoidlikult blogivardjalt) esitab Kaisa Ling Thing:

Sõjamees on hoos

(My Man o’War, originaalesitaja Lizzie Miles. Spencer Williams, Andy Razaf, adapteerinud Aapo Ilves)

Mul kodus nüüd
on militaarne mees
ja peagi minust saab
hüsteerik.
On iga päev
manöövrid ees,
mind justkui sõjaväes
ta treenib.
Rahu saab, kui on
ta tööl,
kuid kui ta naaseb,
taas on õõv

ja justkui sõjas
on distsipliin.
Valvel seisan,
kui nekrut siis
ja kindel püsib
käsuliin.
Hoos on sõjamees!

Ma olen tentsik
kindrali ees,
kui tema tantsib
mu kaeviku sees
ja tääki pistab
siis veel ja veel,
hoos on sõjamees.

Siis, kui ta sihib,
pihta ta saab
ja pauk mul une viib.
Keegi ei küsi,
ellu kas jään,
kui taas
lõhkeb üks miin.

On õppus raske,
kui käiks armee
siin marsitaktis,
rändrivi teeks.
Sind ootab lahing
ei tea, kus ees,
sõjamees on hoos.

Ei leia rahu,
kui ootab front
ja gaasimaskil
nii pikk on lont.
Kui kahur läigib,
siis hea on meel,
hoos on sõjamees.

Ning alla anda
ei saa ma veel.
Ta pasun hüüab,
reserv on teel.
Ei lahing enam,
paraad on see!
Hoos on sõjamees!

Kui ennast peidan,
ta luurab vaid
ja kohe olen käes.
Kas pole veider,
trofeeks ta naist
ja võidumärgiks näeb.

Ja kui ka tühi
on kord kabuur,
ta lipuvardal
on ots nii suur
ja militaarne
meil diktatuur.
Sõjamees on hoos!


Kaisa:


Sildid: , ,

14.2.18

sapakas


Sildid: ,

12.10.17

valimindpastakas


15.9.17

Кукушка (перевод Аапо Ильвес)

(Viktor Tsoi, Käoke, tõlge Aapo Ilves)

"Käoke"

Laulmata laule kui palju veel,
mitmeid,
mul ütle, käoke,
kas tead?
Linnades mul liikuda, või väljadel,
kivina vees
olla, või täheks taevas,
kuis peab?

Päev taevalael
mind vaata,
kas näed?
Su palge ees seisan, on rusikais käed.
Jahtunud raud taas ääsile vii,
vaat nii...

Mille nimel üksildasi jälgi teen?
Tugevad ja julged (juba)
palged surunud on mulda
sel teel.
Mälestused säilitavad mõistuse,
väärikad on need
vähesed, kes jäänud rivvi
on veel.

Päev taevalael...

Millal saame kokku vaba tahtega?
Kellega ta veel
andestavat koitu vaatab?
Ei tea.
Temaga on hea ja paha temata.
Kannatlikud piitsahirmus
küüru vajunud
ja peitnud
on pea.

Päev taevalael...

Originaaltekstiga kõrvuti

Loe laulust Wikipedias

Sildid: ,

17.8.17

Sisalik @Virosi


17.1.17

Mets mühiseb ja kägu...

Rohemassiiv kutsub esile pidevat ühetoonilist heli ja metsades elutsev rändlind, hästi tuntud iseloomuliku laulu ja väikelindude pesadesse munemise poolest, liigub kiiresti allapoole inimeste või loomade tallatud (vahel ka sõidetaval) kitsal teel või masti rõhtpuul, looduslik rohumaa tegeleb noore rohu värvi roheline olemisega ja esteetilist naudingut pakkuvate õitega rohttaimed on avanenud ja suguküpsete paljunemisorganitega. Metskitsest märksa suurem, saleda keha, kõrgete jalgade ja pikakoonulise peaga sõraline kitsal jõekesel võtab suuga vedelikku ja neelab alla ja ebameeldiva või raske olukora poolt esile kutsutava rõhuva sisemise rahutuse ja hirmu tundeta ta aistingute vastuvõtu ja eristamise võime. Kas ebamääraselt ette tunneb ta, kui kaua ajaliselt kestab ta füsioloogiline seisund sünnist surmani veel? Tegevuse lubatavusel tarvitseb ulukite konsumeerimise tarbeks surmamisele spetsialiseerunud isiku käsitulirelva padruni eesmine väljatulistatav osa ta juhuslikult kätte saada igal 1/24 ööpäevast, 60 minutiga võrduval ajaühikul ja see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest või anorgaanilisest ainest ehk eksisteerimise periood on eesmärgipäraselt edasi liikunud, nagu see oleks olnud organismi sügava puhkeseisundi ajal ajal tekkinud kujutluspilt, mis näis magajale reaalse elamusena.  
web page hit counter Blog.tr.ee