raamatute arvustamisest 2

hakkasin juurdlema, et mis eristab lollust kriitikast ja mõtlesin välja, et kui me arvustame midagi, olles samal ajal piiratud silmaringi ning vähese lugemusega ja andetud, siis ei eristagi miski. mõttekäigust ning ühest mitte millekski vajalikust "arvustusest" inspireerununa esitan mõned teesid:

juhan liivi luule suurimateks mõjutajateks on ansambel ruja ja triin soomets.

mendelejev oli loll, sest ta pani ühte tabelisse kokkusobimatud raua ja hapniku, rääkimata nii kuluvast metallist nagu kuld. tõrvatilgaks perioodilisustabeli meepotis on haisev ja tuleohtlik väävel.

oli ju tark jutt?

teemasse haakuvat