Loomade olümpiamängud ehk november

Paadunud vabakutselisena olen võtnud talviti ette sellise režiimi, et magan siis, kui tahan. Nagunii on maailm pidevalt hämar ja mustvalge. Mõnikord harva kohtun siiski ka veidra atmosfäärinähtusega, mida iidses keeles nimetatakse päikeseks. Seiran seda kahtlustavalt altkulmu. Seejärel varsti ongi kevad ja õitsele puhkevad sinililled. Piilusin just aknast välja, hommik on hall, novembrilumi on kadunud ja akna all õitseb mingi väike kollane asi. Ümber selle on maa roheline. Kui see kollane nüüd rohelisest lahutada, siis peakski ju sinine alles jääma, või kuidas need Goethe värvusõpetus ja taimede metamorfoosid käisidki käsikäes? Eks kevadki saabub pea, tühja sellest magamisest.
Tulingi seejärel kohe mõttele, et kirjutaks muinasjutu "Loomade olümpiamängud" ja teeks seda niimoodi: „Gepard sõi Usain Bolt'i ära. Seejärel hüppas Javier Sotomayor üle hiidkänguru, misjärel hiidkänguru hüppas omakorda üle Javier'i, aga palju kõrgemalt. Kirp lõpetas Ksenia Balta kubemes.“
Valmis!