sööge essu!

olen delfis oraakel jälle ja annan inimestele süüa. nagu jeesus peaaegu. ühe tillukese looga olen juba päris paljudel idikoppadel lõuavahe sitast vahutama ajanud. mõnus. tegin just rasket tööd ja lugesin kommentaarid läbi. meeldiv on see, et sain taaskord kinnitust ammusele tõdevusele, et kui rumalale inimesele öelda tõde (et ta on idioot), siis ta saab kurjaks ja hammustab ennast persest. eriti meelejärele huumoris on need tegelased, kes hakkavad autori personaalküsimuses sõna võtma, sest nende pädevusindeks on imetabaselt kõrge ning kirjutajal ei lähe tänu sellele enam mitte kunagi peeglit vaja. lahe.
veider on see, et alati leidub mingi türastanud idioot, kes arvab, et minu või ruitlase keelekasutus on räme ja ehk koguni ropp. no mingu putsi! ta pole meid ropendamas kuulnudki, lugemisest rääkimata, sest me pole ju veel hakanudki.

vaatenurka aitavad laiendada ka rosina artikkel ekspressis ning jukukalle oma sealsamas

täiendatud: ja kindlasti ning eriti just merca lugu