balanss-bilanss

kes peaks rohkem palka saama, kas:
trükkal või kirjanik?
raamija või kunstnik?
esitaja või autor?

üldiselt hakkavad asjad peaaegu õigesse balanssi saama.
müüsin täna üle hulga aja graafikat.

üldse on täna majandusmõtte-päev, sest ma panen viimasel ajal tähele, et iga kord, kui ma tööd teen, saan ma selle eest haledalt narrida. palga või honorariga muidugist. tööd on kohe täitsa nõme teha, sest see ei tasu ära üldse. väsitab hoopis ja raiskab aega. eriti kole töö on ajakirjanikutöö. ja näiteks raadio puhul on asjad sellised, et kui sõita sündmuskohale, võtta intervjuusid, toimetada, sisse- ja väljajuhatada, paika lõikuda jne, on hono 4 korda väiksem kui juhul, mil lugeda lambist sisse suvaline kommentaar. vabakutselise ajakurjanikuna, kel pole rubriiki-lehekülge toimetada, st enam-vähem teiste jordode lugusid kokku lõikuda, oleks ennast elatada ilgelt sitt idee, sest see raiskab hallollust ilmselt alkost-narkost oluliselt rohkem, aga tulemuseks on poolhaige staabeldaja kahe nädala palk miinus maksud. janoh, kirjanikuks olemine, mis eeldab nii spetsiifilisi oskusi ja eeldusi, et neid ei saa isegi koolis õppida (sorri, keskmise ludlumi või junni a'la davintsi-kood saab muidugi kursustega kätte, kursuseks oleks siis paari sellise pasa läbilugemine. aga ma räägin kirjandusest, eksju), on meil üleüldse hobikordne asi, sest meie reliikvia on kangro kalevipoeg. ise oled süüdi, kultuurivärdjas, kui ei peta ega varasta. õpi ametnikuks, jobu!

kui keegi arvab, et ma halan, siis mingu ise. poodi näiteks, ja ostku midagi.

ja päeva slõugan ehk lõugahus on kuuldud telereklaamist: hui valid keskerakonna!