džentelmunn, viikarite sääred ning heinakuhi kööginurgas

tegelikult oli täna päev otsa selline tunne, nagu ma oleks jaan pehk ja mul oleks viigipükste sääred sitased, aga siis lugesin jürgen rooste "tavalist eesti idiooti" ja see osutus sobivalt teraapiliseks. enne tänast lugesin chaneldior'i raamatut "kontrolli alt väljas" ning kirjutasin hiljem nii:
sokrates teab selles raamatus, et ta mitte persetki ei tea, aga tõelise džentelmunnina võib ta ennast ikkagi ivo nikkolo stretch-riidest kortsulisse merehalli valgetriibulisse kolme nööbiga üherealisse ülikonda riietada ning (...)
peatselt saab sellest pikemalt lugeda.
eile olin ma sunnitud kirjutama ka näiteks sellist teksti:
kööginurgas seisis tilluke, kuid korrapärane - näha, et armastusega tehtud - heinakuhi. pisemast magamistoast kostus haigutus, voodikrägin ning laisad sammud. ema kohendas öösärki, peatus puuvirna ees, silmitses seda hetke ning lausus meenutavalt:
"sinu isa oli ausus ise... kui ta just parasjagu mõnda krutskit ei mõlgutanud. oo-jaa..."
miks ma niimoodi kirjutasin? kuidas sai heinakuhjast puuvirn?
ei ütle. veel.
ühe laulu tõlkisin kah eile ühele kenale inimesele reaaluste abil vene keelest , aga see on esiteks teises arvutis ja teiseks las ta saab plaadi valmis ja siis saab ju juba kuulata.
no ja siis käisin poes.
tegin süüa.
lasin päikesel paar korda oma prillid hästi tumedaks ajada.
ei joond tilkagi alkoholi (aga tegelikult võiks juba õlle lahti nööpida küll).
vaatasin telekast, kuidas vaiko ja võigemast laulavad.
saatsin ühe ema luuletuse sinna, kuhu lubasin.
maksin arveid.
seadsin ühte lugu reedese võistluskontserdi jaoks.
jne.
aga jah, see viigipükste-tunne oli ikkagi taamal kogu aeg.
muidu on kõik ilus.