tulekahju ehk kuidas teiste õnnetusest kasu lõigata

eile sain vanale tuttavale helistada, tore oli. alguses polnud plaaniski ja ega ma teadnud, et reet tööl on, aga tore ikka, kui kutsud tuletõrjet ja ei pea ennast esitlema ega midagi. lõuna-eesti päästeteenistuse dispetšeripunkt asub vist elvas ja tulekahju oli räpinas, täpsemalt juhtus siis nii, et hakkasime hr lõbuga klubi poole jalutama ja ühisgümnaasiumi ees sidusin saapapaelu ja kuulsin siukest häält: pliks, plaks, plõks, põmm jne. nentisin: sõda. lõbu vastas resigneerunult: mingi idioot on eterniiti lõkkesse visanud. vallavalitsuse ette jõudes olid plaksud-paugud juba tihedamad ja siis lõi leegikenegi välja, kahtlaselt kõrgelt. nentisin: see ei ole ju lõke, see on maja, mille peale lõbu tundis huvi, et miks tuletõrje ei kustuta. tuli mõte, et ehk nad ei kustuta sellepärast, et keegi pole neile vastavat ettepanekut teinud. no ma siis helistasingi 112 ja küsisin, et kas nad on kursis, et räpinas metsa tänaval põleb maja ja dispetšer küsis, et aapo, kas sa oled kindel, et see on metsa tänaval ja mina vastasin, et metsa ja võõpsu maante nurgal jne ja dispetšer küsis, et kas inimesi kah sees on, aga siis ma olin juba päris lähedal ja teadsin vastata, et ei, see on kõrvalhoone, saun vist ja inimesed just tulid majast välja ja vahivad mitte just targa näoga. üks tuli veel sõimamagi, et mida ma vahin. aga pealkirjas väidetuga on nii, et kõik, kes seda postitust lugesid ning hägust mobiilifotot vaatasid, peavad nüüd mulle prisket honni maksma ja ma ei soovitaks võlgu jääda, sest viiviseprotsent on hiigelsuur ja inkassofirmas töötab meil üks püromaan kah võib-olla.

täiendus: samal ajal pandi tuletõrjeväljakult pihta laste laulu- ja tantsupäevaks kohale toodud lõkkematerjal, hunnik kauneid siledaid puidutööstuse jäätmeid. võib kahtlustada vandenõud.