postimehe mure ehk sitt lugu nende kirjanikega

eesti reformierakonna, norra kapitali ja -riigikiriku hääletoru postimees hämab kalade ja õngega. vastukaaluks ei väsi ma meelde tuletamast kunagi heas ja eestimeelses päevalehes postimees ilmunud ja asjade tegelikku seisu valgustavanud artiklit kirjandus ahju. kes klikkida ja pikemalt lugeda ei viitsi/oska, neile mõned tsitaadid:

Kui kirjanik töö eest tasu ei saa, siis ta sureb välja ja võtab selle käigus paraku keele endaga kaasa. (...) Peatselt hakatakse kirjanikke matma ühishauda küprok­hüttide läheduses võsakalmistul. Omalt poolt lisan umbset soome-inglise segaslängi venitavad mullavedajad ning araabia keeles kärkiva töödejuhataja. Ja kirjanike asemel võib ka eestlane öelda. (...) Sotsiaalseid garantiisid? Ei. Maksuerisusi – mida veel? Tööstaaži – mille eest? (...) Meile ei ole mõtlevaid inimesi vaja. Üsna lühikese ajaga peaks vaimse ruumi korralikult küproki alla saama. Eesti elu muutub heaks, riik ja rahvus kaovad. Ühtlasi ka vajadus nende järele. (...)

(vaata lisaks: eesti põhiseadus, lissaboni lepe, olümpiamängud, perse, afanasjevi blogi)

ja enne, kui mõni keenjus taipab, et ma blogin arvutil, mis on osaliselt kulka rahaga ostetud ja ise olen samal ajal andetu ja kasutu sitajunn, võib ta ennast minu tegemistega natuke kurssi viia.

täiendet:
Kader ütleb (17:52):
just arutasime, et järgmisena võetakse üles teadlaste konverentsid ja koolitused - käivad ka, raisad, välismaal maksumaksja raha eest, harivad end, tõprad

veel täiendet:
urbaanika võtab sõna. omalt poolt soovitaks inimestel piirduda ainult ammusurnud (ei kulu autoritasudeks) või välismaiste autorite näidendite või muusikapaladega, sest vastasel korral ei või kindel olla, kas äkki mõni kohalik ja elav raisk - ehk koguni kirjanik, muusik või helilooja!? - on oma loomingu eest toetust või suisa palka saanud.