kuidas me jõululaupäeval kalmistul käisime

"surnuaeda tuled?" küsis vend.
"kalmistule? mul ju ei ela seal kedagi," mõtlesin, aga et ennast veidi tuulutada, pugesin siiski saabastesse, jopesse ning autosse.
kalmistuvärav, ainult poolenisti lumest lahti lükatud parkimisplats ning muljetavaldavalt pikk osa maanteäärest oli autodest ummistatud nagu võõpsu-lüübnitsa tee sibulalaada ajal. jätsime masina üsna ohtlikusse kohta parktulesid näitama ning hakkasime üle ja läbi võimsa lumevalli vanaisa haua poole sumpama. ühtäkki istus vend mitte just ettekavatsetult sügavale hange ning üle küünlasäras kalmuaia kaikus spontaanne, kõlav ning selge emane vägisõna. muheledes aitasin venna püsti ning teekond jätkus. haua juures läitis vend oma uhke zippo ning süütas küünla. küünal hubises veidi ning kustus siis ära.
"....!" ei öelnud vend mitte midagi.
hakkasime emaga kõva häälega naerma. ka väljaütlemata sõnades on jõudu!
panin oma odava välgumihkliga küünla uuesti põlema, asetasime selle kalmule ning lahkusime.
küll mõnikord võib lihtne surnuaiakülastus ikka palju rõõmu valmistada!