Võromaa ja Idamaa

Kord väga ammu tulid Võromaale kiilaspäised mehed kaugelt Idamaalt. Neil oli suur mure ja nad olid sellega juba terve maailma läbi rännanud. Võromaal tuli neile vastu Võromaa mees. Idamaa mehed ütlesid Võromaa mehele selges Idamaa keeles nõnda:
"Tere! Meie oleme Idamaa mehed kaugelt Idamaalt ja meil on mure!"
"Tere!" vastas Võromaa mees selges Võro keeles ja mõtles ise samal ajal nii:
"Kae, määndsegi' võõra' inemese'! Plesspää', hiussit olõ-õi joht. Tiiä-õi, midä naa' tahtva'!"
"Meil on selline mure," ütlesid Idamaa mehed, "et meie otsime endile ühte sellist toredat sõna, mida enese ette mõnus igal pool pomiseda oleks. Kas teil on mõni selline?"
"Om!" vastas Võromaa mees kähku, et mitte rumalana paista. Küll pärast jõuab pikemalt aru pidada.
"Om? Om! Oi, see on küll tore sõna!" ütlesid idamaa mehed. "Aitäh!"
Idamaa mehed kummardasid viisakalt ja rändasid Idamaale tagasi. Tee peal kordasid nad kogu aeg Võromaa mehe toredat sõna ja julgesid nüüd juba ka ise üht-teist välja mõelda. Lõpuks said nad kokku sellise lause: OM MANI PADME HUM! Kaugel Idamaal pomisetakse ja lauldakse seda lauset tänapäevani hea meelega.
"Tiiä-õi, kiä naa' olliva ja midä naa' tahtseva'?" mõtles Võromaa mees ja sasis oma pikka habet. "Ja hiussit naadel kah ole-es. Pää' olliva' nigu muna'. Vai nigu sjoo mägi tan."
Nii saigi Võromaa kõige kõrgema mäe nimeks Munamägi.