Kolm olulist

 Nahkhiired.

Kunagi ma kuulsin nende kajaloodisirinat, enam mitte. Nad on öine vahtkond, võtavad sääsevalve peaaegu märkamatult pääsukestelt ja piiritajatelt üle, vereimejatele jääb julget aega napp pooltund. See, kui meil läheb hästi, pole nahkhiirtele hea, iga renoveeritud katus või lammutatud tondiloss teeb suveöötaeva käsitiivalistest tühjemaks. Põlispuid enam juurde ei tehta, madaltihe haljastus ja euroopalikud väärtused, kurb. Ja muidugi nahkhiir kui sümbol, olevus loomade ja lindude vahel. Lindilves kirjanduse ja muusika piiril.

Ignorantsus.

Karmateooria kaudu oleme me eelmistes kehastustes küllaltki pahasti käitunud, sest elame huvitaval ajal. Keegi ei tea tegelikult eriti midagi ja õigus peaks nagu olema sellel, kes televiisoris rohkem pläkutab. Haa! Televiisor tuleb lihtsalt välja lülitada, portaale ei pea üldse avamagi, sotsiaalvõrgustikku saab võtta lihtsalt kui kassipiltidega tapeeti. Kui ma teid ei kuula, ei pääse te ka mulle pähe. Paras!

Vaikimine.

Kunagi peaaegu inimpõlv tagasi istusin ma kirjanik Jüri Ehlvestiga Mehikoormas paadisillal. Kummalgi oli oma pudel, me vaatasime loojangut, vaikisime, rüüpasime ja vahepeal noogutasime üksteisele nõusolevalt. Targa inimesega koos on tore vaikida. Hommik leidis mu juba Räpinast kodust, mu voodis oli üks ilus kirjanik, voodi ees kole, maja peal erinevatel horisontaalsetel pindadel veel mõned ja köögipõrandal suisa illustraator. Vaikimine on seiklus ja nii võib jõuda kaugele.

(Eesti Ekspress, 28.07.2021)