Ivan Narodny'st ja lavastusest

Ivan Narodny oli päriselt olemas. Ta sündis Jaan Sibulana 23.11.1869 Vilustes Sibulamäel, Leevilt 9 km Räpina poole. Leevi laululava asub vana maantee ääres, Jaan möödus siit teel Võrru ja tagasi lugematu arv kordi. Võrus pidas ta raamatukauplust-fotoateljeed, samuti püüdis sinna püstitada Kreutzwaldi mälestussammast, aga tsaarivalitsus ei andnud selleks luba. Ta asutas Räpinasse karskusseltsi Võhandu, plaanis kirjutada võrokestele eepose, avaldas nime all Jaan Talune ajalehtedes luuletusi ja jutte, kuulus Õpetatud Eesti Seltsi ja oli üleüldse väga usin Eesti Asja ajaja. Lisaks põlgas hr Sibul-Talune kõigest hingest tubakat ja alkoholi ning oli ka taimetoitlane.

Siis aga juhtus valerahaskandaal. Meie lavastuses on sellest ja selle ajenditest juttu. Jaan sai maitsta vanglaleiba ja tunda psühhiaatriahaigla rõskust. Süüdi ega nõdrameelseks teda siiski ei kuulutatud.

Edasi lähevad asjad sürreaalseks. Ühtäkki ei mahu Jaan Sibul enam Räpina kihelkonda ära. Ta seikleb Euroopas, annab Berliinis välja eestikeelset sotsiaaldemokraatlikku ajalehte „Edu“, satub mingil arusaamatul põhjusel Narva kommuuni saadikuna kommunistide legendaarsele konverentsile Tamperes – jah, Lenin ja Stalin olid ka seal, purjutasid ja paugutasid - ja aastal 1906 maabub Ameerikas. Siit algab tema tähelend juba Ivan Narodny'na, saatjaks arrogantne bluff. Me pole lavastuses erilist fantaasiat kasutama pidanud, Narodny tegi kõik meie eest ise ära. Koostöö Mark Twain'iga ja Maksim Gorki turnee, enda kuulutamine Vene revolutsiooni kindraliks, enese valetamine muusika- ja kunstikriitikuks ja sellena eduka karjääri tegemine, kõik see toimus päriselt. Samuti ingliskeelsete raamatute ja näidendite kirjutamine. Meie teatritükki ei mahtunud elegantne väljavingerdamine kahe naisega korraga abielus olemise süüdistusest ja veel paljutki. Õnneks saame näidata tema osa sündiva Eesti Wabariigi aitamises varustusega Vabadussõjas, 1939. aasta hoiatusi Venemaaga baaside lepingu sõlmimise eest ja paljut muud, mida Jaan-Ivan ookeani tagant sünnimaa heaks tegi või teha püüdis. Kõigel sellel on vettpidavad dokumentaalsed tõestused. Võib ka uskuda, et kusagil Ameerika luureteenistuste arhiivis on vähemalt üks tüse kaust, mida meile ei näidata. 2016. aastal kuulutati Pennsylvania ülikoolis ajaloolase Ilja Vinitsky eestvõttel Narodny kõigi aegade suurimaks Venemaalt Ameerikasse jõudnud petiseks. Meil on, kelle üle uhkust tunda!

Kroonlinna mäss, mille juhiks Narodny end Ameerikasse jõudes kuulutas, oli esimene kolmest ja kõige pisem. Tookord, aastal 1905, jõid madrused endid kommunistideks ja laamendasid pelgalt õhtukese. Järgmised kaks Kroonlinna mässu olid suured ja verised ja nendes võideldi juba nõukogude võimu vastu. Ka Narodny vaated muutusid Ameerikas antisotsialistlikeks ja Eesti Asja ajamist ei lõpetanud ta eales.

Näidendis mainitava seikleja, kunstniku ja orientalisti Nikolai Roerich'i, Narodny sõbra, samuti nn verise paruni Ungern-Sternbergi ja tema Mongoolia aarde, samuti Stalini mahitusel Trotskile pähe löödud kirka kohta saab igaüks ise teavet juurde otsida. Narodny asjus tasub süviti minemiseks pöörduda raamatu „Kolm nime - üks mees“ poole, mille kokku seadjale Toivo Kitvelile on lavastuse tegijad tema uurimustöö eest nii tänulikud, et see suisa ei mahu sõnadesse äragi. Aitäh, Toivo!

Eesti langemine Nõukogude Liidu ikke alla tegi lõpu ka Ivan Narodny karjäärile. Tema Eesti Vabariiki saadetud arhiiv on tänini kaotsis ja mingit tasu ta selle eest ei saanud. Narodny lahkus 23.09.1953 Connecticuti väikelinnas Sharonis. Eesti ajalookäsitlus pole teda eales päris omaks tunnistanud. Veriora kangelasteks said ja jäid Pauline ja Jaan Sibula pojad Aleksander ja Leonhard, kes langesid kodukandis metsavendadena aastal 1945.