miks vaikisin?

õigustatud küsimusele, miks blogi sugugi sissekannetega täienenud ei ole vahepeal, vastan nii, et ei olnud põhjust kirjutada midagi, sest jaan pehk kirjutas kõik juba ära. nüüd olen ennast kogunud ja annan teada: nädalavahetuseks sõidame pärnusse, kus kivisildnik korraldab midagi, mis erineb tavapärasest nürimeelsest luulefestivalist nagu ööklubi rehvivahetustöökojast. ja kui allah käkki ei keera, terendab laupäeval viljandi, kus ugala teatris taago tubina mahitusel ühte halekurba soome näitemängu etendatakse, mille tarvis tagasihoidlik siinkirjutaja ühe ülimalt kauni, geniaalse ning kriipivalt minimalistliku mõrvaballaadi on heli- ning tekstiloonud. näide, mälu järgi, sest fail on kusagil mujal:
sa kuula mu laulu on kurb see ballaad
ta värsid on verised hukka neis saab
üks neiu kes puhas ja süütu
just hämemaal juhtus see kohutav mõrv
oh rabad ja järved kui vesine kõrb
kust kalad on kuivale püütud
kus vahet ei ole kas õde või vend
kui kaamose kombitsad ajavad end
su hinge mis valus ja tüütu...
jne