Ülereguleerimisest

Postimehes Mikk Salu kirjutises (loe!) Liigne keelamine ähvardab nii reforme kui tavasid tsiteeritu täistekst (bioroboti tõdem ja veel mõned vihjed lisandusid telefonivestluses):

Igasugune riiklik ülereguleerimine on kurjast, sest kaotab võimaluse ja vajaduse südametunnistuse järgi elada.

Talumees peab toetuse saamiseks hekseldajaga tapma konni, linnu- ja loomapoegi, sest muidu ta sureb ise välja, aga niitmise ajavahemik on jäigalt paika reglementeeritud.
Rannamees on tuhandete aastate jooksul välja kujunenud püügitraditsioone ja -aegu järgides pere tarbeks mõrda heites seaduse silmis tihti kurjategija, suurtootja püüab kvoote järgides alamõõdulisi ja veab need riigist välja, kõik on JOKK.
Väike nišikäsitööline peab töötama "mustalt", sest kuigi tema oskused võivad olla nii spetsiifilised, et ta on om alal ainuke, kägistaks riik teda ettevõtluse legaliseerimisel ebaõiglase avansilise sotsiaalmaksuga.
Või siis Eesti ja Euroopa liiklus versus Lähis-Idas kogetu - ma olen korduvalt näinud, kui kiiresti võib seal tekkida ülemistevääriline ummik, ja kui ruttu see laheneb, sest inimesed liikluskäituvad konkreetse situatsiooni loogikast lähtuvalt, mitte liikluseeskirjade järgi. Inimohvreid ja mõlke ei kaasne, ainult helisignaalide lärm on kõrvulukustav, aga see ongi kommunikatsioon.

Riik on üsna abstraktne nähtus, ülereguleerimine on ikkagi konkreetsete junnfüürerite ja huvigruppide lobi või lihtsalt siiras lollus, soovitan kaasanoogutamise asemel proovida neid läbi näha. Teine asi on niiöelda ühiskondlik kokkulepe - mina ei keera sulle käkki, ei sõida sind täispeaga maanteel surnuks, ei vii sinu metsa prügi jne, ja sina ei tee mulle kah midagi sellist. Lihtne! Ja ma ei taha mingisuguse populisti pealesurutud suva järgi oma loomulikku elurütmi ja tõekspidamisi muuta.

Eesti komme üle reguleerida ja kraane kinni keerata on pahatihti selline, et paari päti pärast peavad kõik, ka heausksed ja korralikud inimesed kannatama.