Muinasjutt sarimõrvarist

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.

Muinasjutt sarimõrvarist

Ühe väikese linna peatänaval, postkontori juurest lugedes neljanda maja teise trepikoja esimesel korrusel elas sarimõrvar, kes tappis iga päev ära vähemalt kolm-neli inimest. Mõttes. Harilikult tegi ta seda eriti jõhkral, vägivaldsel ja piinaval moel.
Tema ohvriks sattuda oli väga lihtne. Viskasid kommipaberi maha, läksid vales kohas üle tee, olid ebaviisakas – ja kohe mõtles sarimõrvar sulle piinarikka lõpu. Sarimõrvar oli hirmsate surmade maailmameister! Näiteks sellele tädile, kes alati kaupluse juures pingil istub ja tuvisid söödab, mõtles ta välja nii kohutava huku, et ma ei hakka seda sellesse muinasjuttu kirjagi panema! Mainin vaid, et selle nutika mõrva juures olid tegevad linnakese mõlemad tuvid, katkine triikraud, väävelhape, küünekäärid ja kaheksa pätsi kõvaks läinud peenleiba. Õudne!
Miks ta tädiga niimoodi käitus? Eks ikka seetõttu, et memmeke oli prillid koju unustanud, ei tundnud sarimõrvarit õhtuhämaras ära ega ütelnud tere.
Kodus pani sarimõrvar kõik oma koletud, kuid nutikad mõrtsukatööd joonelisse Miki-hiire pildiga vihikusse kirja. Tema senine päevarekord oli tappa ühekorraga ära terve linnakese jalgpallimeeskond koos bussijuhi, väravavahi ja treeneriga. Sarimõrvar kukutas nende bussi kuristikku, milles elasid näljased lõvid. Kuristikku ega lõvisid linnakeses küll polnud, aga miks nad siis kaotasid naaberlinna meeskonnale, kus on selle häbi ots?!
Igal õhtul, pärast oma roimade ülesmärkimist tabas sarimõrtsukat tohutu süütunne ning kahetsus. Ta jooksis politseijaoskonna juurde, koputas selle uksele ja palus:
„Tere! Palun pange mind kohe vangi, ma tapsin kirikuõpetaja ära, sest ta valetab kogu aeg, et Jumal on olemas! Talle kukkus selle eest torni otsast kukk pähe. Seda polnud lihtne saavutada, ma pidin kõigepealt...“
„Stopp! Igal õhtul räägite te selliseid imelikke jutte! Kirikuõpetaja on ju seal, teisel pool teed ja just noogutas meile!“ vastas politseinik. „Minge nüüd koju tagasi, ei pane me teid mingisugusesse vanglasse!“
Sarimõrvar tappis politseiniku kähku ära (selle juures olid abiks mõned mesilased, pakk võid, mürgitatud hõbekuul, roosa plastmassist kastekann, üleeilne ajaleht ja jupp traati), jättis temaga viisakalt hüvasti ja läks koju tagasi. Kodus vaevles ta ränkades südametunnistusepiinades, siis aga tuli ühtäkki heale mõttele:
„Ma maskeerin enda ära, koledaks meheks! Küll nad mu siis sisse lasevad ja vangi panevad!“
Sarimõrvar kleepis endale näkku jubeda ja pika valge habeme ja pani selga koleda punase hommikumantli. „Punane nagu veri!“ mõtles ta ise rahulolevalt. Igaks juhuks võttis ta kaasa ka suure koleda koti, mille toppis igasugust prügi täis. „Ütlen, et need on tapariistad!“ oli tal oma kavaluse üle hea meel.
Sarimõrvari suureks imestuseks lastigi ta kohe politseimajja sisse ja pandi pingikesele istuma. Kui ta aga tahtis oma inetutest tegudest rääkida, hakkasid hoopis politseinikud talle luuletusi etlema. Kui viimane nendest oli oma salmid ette kandnud, sai sarimõrvar lõpuks mahti öelda:
„Mina, see, noh, teate, tapsin täna...“
„Ah see olete jälle teie!“ ütlesid politseinikud, kes sarimõrvari häält väga hästi teadsid, pettunult. „Meie mõtlesime, et jõuluvana!“
„Mina jah!“ piiksus sarimõrtsukas kurvalt. Tema kaval plaan läks verd vedama!
Mõlemad politseinikud pidasid veidi isekeskis nõu ning seejärel lausus kõige pikem neist sarimõrvarile nii:
„Paistab, et te tahate ikka väga hirmsasti vanglasse pääseda. Tänase maskeraadi tõttu otsustasime teid süüdistada petturluses. Aga kuna teie pettus pole üldse eriti suur, karistame me teid vabatahtliku ühiskasuliku tööga. Te võite meile vanglasse koristajaks tulla. Nagunii pole meil seal kunagi vange olnud, sest meie linnakese elanikud on kõik väga korralikud. Palun, võtmed on siin!“
Sarimõrvar kolis vanglasse elama. Ta toidab hiiri, koristab nende kakat ja puhub vahepeal hellalt ämblikuvõrkudelt tolmu. Kuna sarimõrvar on vanglas üksi ja ajalehti seal ei käi, pole tal ka kellegi peale vihastuda ja seetõttu on ta viimaks ometi süümepiinadest prii. Sarimõrvar on väga õnnelik! Tema kuritööde kirjeldustega jooneline vihik aga lebab tänase päevani lauasahtlis ja keegi pole seda kunagi lugenud.
Sellepärast ongi kõik krimiseriaalid nii igavad.