Potist leitud perse

Et kõik ausalt äa rääkida, võib alustada sellest, et Merca, kes on Jääger, tuli hariduslikel põhjustel minu poole elama natukeseks ajaks jälle ja võttis kaasa lambaperse. Terve paganama vaagnaluu koos saba ja tagumikuga, ja minu ülesandeks jäi see konsumeeritavaks prepareerida. Hääkene küll. Panin perse potti, kallasin talle seltsi ühe mittejoodava ebaküdooniasiidri ja ühe jubeda hõõgveini, mõlemad (kingitud) jälkused olid keldris just sellisteks ootamatusteks ladustet, igaks juhuks pigistasin ühe sidruni ka tühjaks, las see perse siis teinekord teab. Rochester Ginger'it lisasin ka suurema sortsu. Mingit rasva ja kelmeid vms ei hakanud eemaldama ja vaagnaluu tükeldamine või lihastest puhastamine polnud ka viitsimisplaanigi väärt, las perse on perse. Kuiva adžikat ja purustatud küüslauguvõrseid lõin ka peoga hulka ja leeskputke, ja siis lasin persel öökese vedeleda niimoodi. Vahepääl keerasin teda marinaadi sees, sest nagunii ma öösel teen tööd ja ei maga, asi mul siis veidi perset keerutada. Uuel päeval pidasin enese ja lambatarga sõbra Afanasjeviga aru ja panin siis selle poti koos persega lihtsalt pliidile ja nii ta seal pliidil siis oli ligi neli tundi rahulikult, vahepääl sai lammas ikka soola ka tagumikku. Lõpu eel kallasin veidi Irish Cream'i peale, et hapet mahendada, ja mõned küüned küüslauku purustasin samuti värskuseks. Täpselt õigel hetkel lagunes perse konkreetselt ära sinna potti ja tulemus oli äärmiselt suhupandav, vürtsikasmagushapu ja käeslagunev ning suussulav ja samal ajal ikka lammas, mis lammas. Nokkisime seda õndsust niisama ja saba sõi Merca ära ja tegi aga „Mmm!“ ja „Mmmmm!“ ja ülejäänud perse ja sahvti segasime riisiga ja tegime liigsöömise pattu. Maru hää!