Lõiguke suveteatrit Postimehes aastal 2023

 Aapo Ilves

Ilme Nüri suveteatris

Etenduse start hilines 20 minutit. Kunstnik oli kujunduses kasutanud suurt liivahunnikut, paari puuriita ja paarikümmet põhupalli. Liivakuhi oli hetkeks, mil teatriime algama pidanuks, paariaastaste lärmakate jõnglastega tihedalt kaetud. Ilmselt see ei sobinud dramatiseeringu ega kontseptsiooniga, sest mees, kes tundus olevat peakorraldaja, palus vanematel oma jõnglased ära kutsuda, nad segavat. Suurem osa eluõisi eemaldati püünelt kähku, paar lapsevanemat aga hakkasid valjuhäälselt põtkima: kas see siis ei olegi koguperetükk, no muidugi lähevad lapsed liiva sisse mängima, kui te siia liiva panete, kuidas te ometi aru ei saa, südametu lastevihkaja!

Reklaamis oli ju kirjas, et alla 12-aastastele mittesoovitatav, pareeris korraldaja ja sai teada, et reklaame üldse ei loetagi. Kui on suvetükk, siis on suvetükk ja muidugi võetakse kõik lapsed kaasa ja ega neid saa siis rihma otsas hoida. Makske meile piletiraha tagasi!

Eluülikooli vilistlastest täiskohaga emmed-issid, mõtles Ilme ega heldinud. Elu neil kerge ei ole, aga ehk tulevad siiski kuidagi toime. Suveõhtu tuulekeses heljus sääsetõrjevahendite mürgist hõngu. Parem ikka kui talvise teatrisaali tappev parfüümilehk, tõdes Ilme. Teatrijuht jõudis kokkuleppele ka endid lavakujunduse põhule ja riitadele sättinud seltskonnaga ning mänguplats oligi vaba. Siin sõidavad täna ka suured masinad ja liiguvad hobused, kõlas hoiatus, palun ärge liikuge etenduse ajal märgulintidest ettepoole, see on ohtlik!

Kusagilt vasakult hakkas kostma ansambli Meie Mees pala «Sinine vilkur» ning tõmmati käima trimmer. Ohoo, mõtles Ilme, eestluse põhitalad. Väga tugev ja tabavate algushelidega tükk, kiidan! Teatrijuht seevastu värvus näost tumelillaks ning tõttas kiirete sammudega müraallika suunas. Minut hiljem lisandusid vilkurilaulule ja tärinale vandesõnad, kõlas paar heledat laksu ja platsile saabus vaikus. Etendus võis alata.

Kõik oli tavapärane. Hobinäitlejad, kui neil parajasti teksti polnud, seisid võltsilt naeratades või tuima näoga vahtides paigal ja kui nende kord tuli, vuristasid oma osa kätega vehkides maha ja taandusid. Vahel tõttas naljakalt jalgu loopides üle lava Sisse Ostetud Staar ja ütles midagi vaimukat. Pool teksti oli murrakus ja üks umbes 12-aastane poiss Ilme selja taga, kes pidevalt tema pinki jalgadega togis, küsis issilt alati, et mida see onu või tädi nüüd ütles. Isa seletas uhkelt ja pälvis Ilme pinginaabrilt, väga pika ja lokkis habemega mehelt kurja üleõlapilgu ning vaikimisele suunava huultele surutud sõrme žesti. «Teil vist ei ole lapsi,» nentis issi. «See ei puutu asjasse,» vastas habemik. Siiski jäi tõlkimine pisut vaiksemaks.

Kui lavale tuli rahvatantsutrupp, ohkas habemega mees raskelt ja rüüpas põuepudelist tummise lonksu. «Näe, see karvane onu joob,» teatas seljatagune poiss. «Jah, joodikud joovadki kogu aeg,» vastas isa. Laval tuigerdasid kaks purjus inimesi mängivat rahvanäitlejat ja ajasid sügavat juttu. Ilme pinginaabri lõuajuuksed vappusid imelikult. Ta naerab, taipas Ilme ja luges mehe karvastelt huultelt: improviseerivad, raisk!

Esimene plahvatus aktiveeris kõik publikusse smugeldatud imikud ja ilmselt pooled autoalarmid parklas, aga õnneks algaski kohe vaheaeg. See kestis tunni. Ilme jalutas ringi. Kausike viineriseljankat maksis kaksteist eurot, värske soolakurk kolm, singileib viieka. «Mõtlesin küll,» seletas teatrijuht vahvlite ja koduõlle leti kõrval ühele hallipäisele prouale, «et kui teen esietenduse keset nädalat, siis proled ei saa tulla, aga, kurat, puhkuste aeg».

Taamal õitses lavastaja, kummaski kaenlas atraktiivne blondiin. Ilmest möödus grupp kultuuriajakirjanikke. «Tal on see kohe nagu kaubamärk juba, et tapa teksti tõmmeldes, peida mõte röökides,» kuulis Ilme jutukatket. Ajakirjanikud suundusid lavastaja juurde ja tervitasid teda aupaklikult. Lavastaja noogutas armulikult. Sirelivõsa kõrval märkas Ilme mehi, kes ennist purjutajaid mängisid. Nad ei olnud veel rollist välja tulnud, tuikusid ja üks vist oksendas veidi. Selline pühendumine, mõtles Ilme, tõelised professionaalid.

Teises vaatuses näidati ka nappides bikiinides järelteismelisi neide ning liivahunniku otsa talutati suurte kõverate sarvedega kits. Pika habemega mees Ilme kõrvale tagasi ei tulnudki ja ilmus taarudes välja alles lõpuaplausiks. Selgus, et tegemist on tüki autoriga. Ilme imbus järelpeole, kuulas erinevate seltskondade jutte ja sai palju targemaks. Me elame murrangulisel ajal. Iga kuum suvepäev viib meist põhjamaadest kaugemale. Hermakas ja Tooming keeranuks endid hauas ringi, aga Tooming elab.

Ilme jõi ennast tasuta veinist mõnusalt purju ja viis autori enda poole koju.

(Postimees, 15. juuli 2023)