24.7.24

Lõiguke suveteatrit Postimehes aastal 2023

 Aapo Ilves

Ilme Nüri suveteatris


Etenduse start hilines 20 minutit. Kunstnik oli kujunduses kasutanud suurt liivahunnikut, paari puuriita ja paarikümmet põhupalli. Liivakuhi oli hetkeks, mil teatriime algama pidanuks, paariaastaste lärmakate jõnglastega tihedalt kaetud. Ilmselt see ei sobinud dramatiseeringu ega kontseptsiooniga, sest mees, kes tundus olevat peakorraldaja, palus vanematel oma jõnglased ära kutsuda, nad segavat. Suurem osa eluõisi eemaldati püünelt kähku, paar lapsevanemat aga hakkasid valjuhäälselt põtkima: kas see siis ei olegi koguperetükk, no muidugi lähevad lapsed liiva sisse mängima, kui te siia liiva panete, kuidas te ometi aru ei saa, südametu lastevihkaja!

Reklaamis oli ju kirjas, et alla 12-aastastele mittesoovitatav, pareeris korraldaja ja sai teada, et reklaame üldse ei loetagi. Kui on suvetükk, siis on suvetükk ja muidugi võetakse kõik lapsed kaasa ja ega neid saa siis rihma otsas hoida. Makske meile piletiraha tagasi!

Eluülikooli vilistlastest täiskohaga emmed-issid, mõtles Ilme ega heldinud. Elu neil kerge ei ole, aga ehk tulevad siiski kuidagi toime. Suveõhtu tuulekeses heljus sääsetõrjevahendite mürgist hõngu. Parem ikka kui talvise teatrisaali tappev parfüümilehk, tõdes Ilme. Teatrijuht jõudis kokkuleppele ka endid lavakujunduse põhule ja riitadele sättinud seltskonnaga ning mänguplats oligi vaba. Siin sõidavad täna ka suured masinad ja liiguvad hobused, kõlas hoiatus, palun ärge liikuge etenduse ajal märgulintidest ettepoole, see on ohtlik!

Kusagilt vasakult hakkas kostma ansambli Meie Mees pala «Sinine vilkur» ning tõmmati käima trimmer. Ohoo, mõtles Ilme, eestluse põhitalad. Väga tugev ja tabavate algushelidega tükk, kiidan! Teatrijuht seevastu värvus näost tumelillaks ning tõttas kiirete sammudega müraallika suunas. Minut hiljem lisandusid vilkurilaulule ja tärinale vandesõnad, kõlas paar heledat laksu ja platsile saabus vaikus. Etendus võis alata.

Kõik oli tavapärane. Hobinäitlejad, kui neil parajasti teksti polnud, seisid võltsilt naeratades või tuima näoga vahtides paigal ja kui nende kord tuli, vuristasid oma osa kätega vehkides maha ja taandusid. Vahel tõttas naljakalt jalgu loopides üle lava Sisse Ostetud Staar ja ütles midagi vaimukat. Pool teksti oli murrakus ja üks umbes 12-aastane poiss Ilme selja taga, kes pidevalt tema pinki jalgadega togis, küsis issilt alati, et mida see onu või tädi nüüd ütles. Isa seletas uhkelt ja pälvis Ilme pinginaabrilt, väga pika ja lokkis habemega mehelt kurja üleõlapilgu ning vaikimisele suunava huultele surutud sõrme žesti. «Teil vist ei ole lapsi,» nentis issi. «See ei puutu asjasse,» vastas habemik. Siiski jäi tõlkimine pisut vaiksemaks.

Kui lavale tuli rahvatantsutrupp, ohkas habemega mees raskelt ja rüüpas põuepudelist tummise lonksu. «Näe, see karvane onu joob,» teatas seljatagune poiss. «Jah, joodikud joovadki kogu aeg,» vastas isa. Laval tuigerdasid kaks purjus inimesi mängivat rahvanäitlejat ja ajasid sügavat juttu. Ilme pinginaabri lõuajuuksed vappusid imelikult. Ta naerab, taipas Ilme ja luges mehe karvastelt huultelt: improviseerivad, raisk!

Esimene plahvatus aktiveeris kõik publikusse smugeldatud imikud ja ilmselt pooled autoalarmid parklas, aga õnneks algaski kohe vaheaeg. See kestis tunni. Ilme jalutas ringi. Kausike viineriseljankat maksis kaksteist eurot, värske soolakurk kolm, singileib viieka. «Mõtlesin küll,» seletas teatrijuht vahvlite ja koduõlle leti kõrval ühele hallipäisele prouale, «et kui teen esietenduse keset nädalat, siis proled ei saa tulla, aga, kurat, puhkuste aeg».

Taamal õitses lavastaja, kummaski kaenlas atraktiivne blondiin. Ilmest möödus grupp kultuuriajakirjanikke. «Tal on see kohe nagu kaubamärk juba, et tapa teksti tõmmeldes, peida mõte röökides,» kuulis Ilme jutukatket. Ajakirjanikud suundusid lavastaja juurde ja tervitasid teda aupaklikult. Lavastaja noogutas armulikult. Sirelivõsa kõrval märkas Ilme mehi, kes ennist purjutajaid mängisid. Nad ei olnud veel rollist välja tulnud, tuikusid ja üks vist oksendas veidi. Selline pühendumine, mõtles Ilme, tõelised professionaalid.

Teises vaatuses näidati ka nappides bikiinides järelteismelisi neide ning liivahunniku otsa talutati suurte kõverate sarvedega kits. Pika habemega mees Ilme kõrvale tagasi ei tulnudki ja ilmus taarudes välja alles lõpuaplausiks. Selgus, et tegemist on tüki autoriga. Ilme imbus järelpeole, kuulas erinevate seltskondade jutte ja sai palju targemaks. Me elame murrangulisel ajal. Iga kuum suvepäev viib meist põhjamaadest kaugemale. Hermakas ja Tooming keeranuks endid hauas ringi, aga Tooming elab.

Ilme jõi ennast tasuta veinist mõnusalt purju ja viis autori enda poole koju.

(Postimees, 15. juuli 2023)

Lõiguke suveteatrit lavastusest "Pulmatrall" (Aapo Ilves 2011)

 Katkend lavastusest "Pulmatrall", Aapo Ilves 2011

...

Esimene Näitlejanna: Mida sa veel sel suvel teed peale „Pulmatralli“?

Teine Näitlejanna: Me teeme "Kõige uuemat Vargamäed" Pühajärvel. Kõik näitlejannad on kogu etenduse aja bikiinides. Meestel on võimlemistrikood seljas. Ja Smilers mängib taustaks.

Esimene Näitlejanna: Normaalne. Meil on kah järve-värk, üks talumees kaevas järve ja parv ujub seal peal ja meie teeme Boney-M'i hitte koos kammerkoori ja sümfooniaorkestriga. Kusjuures orkester on hoopis ühe teise järve peal, sest sinna esimese peale ei mahtunud ära, ja siis on suured ekraanid mõlema järve taga ja kantakse üle, ja internetti läheb kah kohe ja euroopa rahad on peal, maaelu edendamise värk.

Teine Näitlejanna: Aga Urruaugu teatritalus on meil „Ukuaru“, see on väga eksklusiivne värk, ainult neli inimest saab korraga etendusele publikuks tulla. Pilet on kolmsada eurot.

Esimene Näitlejanna: Normaalne. Mul on Saaremaal üks rahvateatri-asi kah, viiesaja amatöörnäitlejaga, pluss Kuperjanovi pataljon, teeme Vana Testamenti. Mina olen Loti naine.

Teine Näitlejanna: Ahjaa, paar lastevärki on kah mul, ühes olen kass ja teises olen Buratino ema.

Esimene Näitlejanna: (mõtleb pingsalt) Ee... Mul on... Aa, mul on ju siis veel see Katuseteatri-asi. Hakkame ühe noore lavastaja tükki tegema,  „Karlsson lendab ära“. See on lahendatud veidikene nagu Kabuki-teatri võtmes, aga kõik näitlejad on naised, mitte mehed.

Teine Näitlejanna: (nüüd on tema kord pingsalt mõelda) Mm... Seda, et... Ee... Nojah, seriaalivõtted on mul kah muidugi vist. Ja võib-olla kutsutakse ühte filmi. Või kahte. Või... Kolme...

(natuke aega valiseb lava piinlik vaikus, mille rõhutamiseks võiks kosta juba esimesest vaatusest tuttavat öist taustaheli, öölindu või ritsikat)

Esimene Näitlejanna: (katkestab vaikuse) Jah, tore ikka, kui suvel niisama ei pea vahtima. Aga kus ...(mõne laval mitteviibiva näitleja nimi)... on?

Teine Näitlejanna: Tal on "Rabandus".

Esimene  Näitlejanna: (ehmub) Issand!?

Teine Näitlejanna: Jah, ta teeb Pedeste mõisas Vana Puškini teatriga Dostojevski "Rabandust", jõuab veidi hiljem.

Esimene  Näitlejanna: Uh, ma juba mõtlesin ei tea, mida. Aga võta vaata nüüd seda kah. (annab mingi paberilehe Teisele, võtab endale kah, loevad veidike aega vaikides, siis panevad lehed käest)

Esimene Näitlejanna: Kuule, aga miks sa seisad kogu aeg? Istu!

Teine Näitlejanna: Mkm.

Esimene Näitlejanna: Miks?

Teine Näitlejanna: Ma ei saa istuda.

Esimene Näitlejanna: Miks?

Teine Näitlejanna: (salatsevalt) No lihtsalt ei saa.

Esimene Näitlejanna: Miks?

Teine Näitlejanna: Ei saa.

Esimene Näitlejanna: (taipab, tõuseb püsti, hakkab ründavalt käituma) Aa! Ahsoo! Ah sedasi! Või nii!? Et tema ei saa meil siis täna istuda!? Ah selle pärast oligi öösel lakaluuk seestpoolt kinni, jah!?

Teine Näitlejanna: (taganeb) Võib-olla oli, võib-olla oli jah...

Esimene Näitlejanna: Ahsoo! Või võib-olla! Ja mida sa õhetad! Mida sa õitsed nüüd siin?!

Teine Näitlejanna: Ei midagi, niisama...

Esimene Näitlejanna: Mida sa, lits, õige arvad endast!? Ah!? Et sa võid valimatult kõiki mehi näppida, jah?!

Teine Näitlejanna: (asub vasturünnakule) Ei või siis või!? Sina hakkad mind keelama või?!

Esimene Näitlejanna: Libu!

Teine Näitlejanna: Hahaa! Vaat, kes räägib!

Esimene Näitlejanna: Mida sa tahad öelda nüüd!?

Teine Näitlejanna: Kes teisele ütleb, see ise on! Lits!

Esimene Näitlejanna: Kurat, nüüd sa saad!

Teine Näitlejanna: Mina juba sain, sina istu oma piprakauna otsas edasi!

Esimene Näitlejanna: No oota! (sööstab Teisele kallale)

(tekib suuremat sorti naistekisma ja -maadlus a´la wrestling, argumentideks „sina ei näpi minu varsi!“, „kuradi lits!“ jms. Poole pealt tuleb Lavastaja, vaatab kätši rahulolevalt muiates pealt. Taustamuusika või -mingi ärev trummikolin oleks abiks. Lõpuks jäävad näitlejannad maadlushaardes lõõtsutama, märkavad Lavastajat)

Lavastaja: (plaksutab käsi) Väga tublid. Braavo! Tõeliselt hea!. Mis kohast te tegite?

Teine Näitlejanna: Sellest kohast, et „Kuule, aga miks sa seisad kogu aeg? Istu! Ma ei saa istuda! Miks...“

Esimene Näitlejanna: „Ah selle pärast oli eile lakaluuk seestpoolt kinni“, sealt tegime jah.

Lavastaja: Väga tublid, tõesti. Väga hästi tuleb välja juba.

...

13.6.24

Ivan Narodny'st ja lavastusest

Ivan Narodny oli päriselt olemas. Ta sündis Jaan Sibulana 23.11.1869 Vilustes Sibulamäel, Leevilt 9 km Räpina poole. Leevi laululava asub vana maantee ääres, Jaan möödus siit teel Võrru ja tagasi lugematu arv kordi. Võrus pidas ta raamatukauplust-fotoateljeed, samuti püüdis sinna püstitada Kreutzwaldi mälestussammast, aga tsaarivalitsus ei andnud selleks luba. Ta asutas Räpinasse karskusseltsi Võhandu, plaanis kirjutada võrokestele eepose, avaldas nime all Jaan Talune ajalehtedes luuletusi ja jutte, kuulus Õpetatud Eesti Seltsi ja oli üleüldse väga usin Eesti Asja ajaja. Lisaks põlgas hr Sibul-Talune kõigest hingest tubakat ja alkoholi ning oli ka taimetoitlane.

Siis aga juhtus valerahaskandaal. Meie lavastuses on sellest ja selle ajenditest juttu. Jaan sai maitsta vanglaleiba ja tunda psühhiaatriahaigla rõskust. Süüdi ega nõdrameelseks teda siiski ei kuulutatud.

Edasi lähevad asjad sürreaalseks. Ühtäkki ei mahu Jaan Sibul enam Räpina kihelkonda ära. Ta seikleb Euroopas, annab Berliinis välja eestikeelset sotsiaaldemokraatlikku ajalehte „Edu“, satub mingil arusaamatul põhjusel Narva kommuuni saadikuna kommunistide legendaarsele konverentsile Tamperes – jah, Lenin ja Stalin olid ka seal, purjutasid ja paugutasid - ja aastal 1906 maabub Ameerikas. Siit algab tema tähelend juba Ivan Narodny'na, saatjaks arrogantne bluff. Me pole lavastuses erilist fantaasiat kasutama pidanud, Narodny tegi kõik meie eest ise ära. Koostöö Mark Twain'iga ja Maksim Gorki turnee, enda kuulutamine Vene revolutsiooni kindraliks, enese valetamine muusika- ja kunstikriitikuks ja sellena eduka karjääri tegemine, kõik see toimus päriselt. Samuti ingliskeelsete raamatute ja näidendite kirjutamine. Meie teatritükki ei mahtunud elegantne väljavingerdamine kahe naisega korraga abielus olemise süüdistusest ja veel paljutki. Õnneks saame näidata tema osa sündiva Eesti Wabariigi aitamises varustusega Vabadussõjas, 1939. aasta hoiatusi Venemaaga baaside lepingu sõlmimise eest ja paljut muud, mida Jaan-Ivan ookeani tagant sünnimaa heaks tegi või teha püüdis. Kõigel sellel on vettpidavad dokumentaalsed tõestused. Võib ka uskuda, et kusagil Ameerika luureteenistuste arhiivis on vähemalt üks tüse kaust, mida meile ei näidata. 2016. aastal kuulutati Pennsylvania ülikoolis ajaloolase Ilja Vinitsky eestvõttel Narodny kõigi aegade suurimaks Venemaalt Ameerikasse jõudnud petiseks. Meil on, kelle üle uhkust tunda!

Kroonlinna mäss, mille juhiks Narodny end Ameerikasse jõudes kuulutas, oli esimene kolmest ja kõige pisem. Tookord, aastal 1905, jõid madrused endid kommunistideks ja laamendasid pelgalt õhtukese. Järgmised kaks Kroonlinna mässu olid suured ja verised ja nendes võideldi juba nõukogude võimu vastu. Ka Narodny vaated muutusid Ameerikas antisotsialistlikeks ja Eesti Asja ajamist ei lõpetanud ta eales.

Näidendis mainitava seikleja, kunstniku ja orientalisti Nikolai Roerich'i, Narodny sõbra, samuti nn verise paruni Ungern-Sternbergi ja tema Mongoolia aarde, samuti Stalini mahitusel Trotskile pähe löödud kirka kohta saab igaüks ise teavet juurde otsida. Narodny asjus tasub süviti minemiseks pöörduda raamatu „Kolm nime - üks mees“ poole, mille kokku seadjale Toivo Kitvelile on lavastuse tegijad tema uurimustöö eest nii tänulikud, et see suisa ei mahu sõnadesse äragi. Aitäh, Toivo!

Eesti langemine Nõukogude Liidu ikke alla tegi lõpu ka Ivan Narodny karjäärile. Tema Eesti Vabariiki saadetud arhiiv on tänini kaotsis ja mingit tasu ta selle eest ei saanud. Narodny lahkus 23.09.1953 Connecticuti väikelinnas Sharonis. Eesti ajalookäsitlus pole teda eales päris omaks tunnistanud. Veriora kangelasteks said ja jäid Pauline ja Jaan Sibula pojad Aleksander ja Leonhard, kes langesid kodukandis metsavendadena aastal 1945.



5.6.24

Mida sa näed

 

Karl Madis, Heini Vaikmaa ja Aapo Ilves avaldasid esimese koostööpala.
Sõnamänguline ja helge helikeelega laul räägib vaatamisest ja märkamisest ja selle pealkiri on "Mida sa näed".
Tõstke pilgud nutiseadmelt ja laske nootidel kõrvu paitada!
Helilooja Heini ja laulukirjanik Aapo olid koostööle Karliga juba mitu aastat mõelnud ja nüüd ongi esimene pääsuke pesast välja lennanud.
Mida ta sealt taevalaotusest näeb?
See on kuulajate märgata.


Mida sa näed

Vahel unes, vahel ilmsi
vett ja vilet näed.
Läbi sõrmede kui vaatad,
kiiker omast käest.
Vilega saab vilistada,
vee võib juua sõõmuga.
Silma petta kunstnik võtab
ette rõõmuga.

  Tähtis ei olegi,
  mida sa vaatad,
  hoopis on tähtis,
  mida sa näed!
  Laotuses pilvi võid pilguga saata,
  silmapiir pilgutab,
  aeg on kui käes.

Õppida võib minevikust
ette nägema.
Laiendame silmaringi
sinisilmsena.
Südame ja hinge peegel,
teada on ju, mis on see.
Oma silm sind kuningana
aitab üle tee.

  Tähtis ei olegi,
  mida sa vaatad,
  hoopis on tähtis,
  mida sa näed!
  Laotuses pilvi võid pilguga saata,
  silmapiir pilgutab,
  aeg on kui käes.

      Väiksest aknast välja vaata,
      vaata metsa poole,
      pääsusilmad, need ei lenda
      eales lõunamaale.
      Nõelasilm ei ole sirkel,
      hoia silma peal,
      silma jääks et silma heites,
      mida silmas pead.

  Tähtis ei olegi,
  mida sa vaatad,
  hoopis on tähtis,
  mida sa näed!
  Laotuses pilvi võid pilguga saata,
  silmapiir pilgutab,
  aeg on kui käes.

8.5.24

Kommunikatsioon, kursus algajaile ja edasijõudnutele, obstsöönne versioon, esimene loeng:

Teabe edastamise kuldreegel:

Mis, kus ja kuna!

Maitsvad pirukad sitamaja taga lepikus 04. juunil kell 12!

Toode tekitab huvi, asukoht tekitab logistika, aeg vormistab otsuse, st kas ma saan mind huvitavat toodet sellesse kohta sel hetkel tarbima minna.

Seejärel võib olla mõne lausega ka, et kes ja miks. See võib huvi süvendada või mitte, aga põhiteave on juba käes ja see on kõige olulisem.


Traditsiooniline sitt:

Kõigepealt täiesti mõttetu soga sellest, kui mõnusad ja head me oleme, sest meie klubi on loodud juba aastal wglöä ja me toetasime ükskord ühte kodutut Nigeeria pankurit, kellel oli jalg haige, aga kohe anname sulle jube lahedat inffi (naerunägu) - delete.

Seejärel ajamääratlus kuna, mökk, veel veidi, et kuna, mökk-mökk, siis kus, kui seda üldse mäletatakse mainida, tükk tühja maad ja alles siis, et mis.

04. juunil! (narunägu, lilled, pääsuke) - nuu, on küll selline kuupäev, ja siis? - delete.

Kell 12 (naerunägu, päike) - krt, iga päev on kell 12! - delete.

Tulge kõik kindlasti kohale terve perega! (naerunägu lilled) - ma otsin su üles ja löön kontsaga pähe, idioot! - delete.

...sitamaja taga lepikus! - no kurat, minge persse, mul pole sinna asja ju, ma pean tööd tegema, aitab küll! - delete.

...maitsvad pirukad! - oo, jaa, pirukat tahaks küll, aga kus ja kuna saab? Naah, ei leia teavet!


Olgu, teine loeng ka:

Kus su bisnis asub?

Kui sul on lahe puhvet, mägrafarm, mängumaa või spaa vms, siis PANE OMA KURAMUSE KODULEHELE JA FACEBOOKILEHELE KOHE ESIMESEL KLIKIL NÄHTAVASSE KOHTA SELLE ASUKOHT! Aadress, kurat, vähemalt! Ja ostetud reklaamides ka!

Kui ma pean guugeldama hakkama ja saan lõpuks äriregistri kaudu teada ainult sinu tankisti juriidilise aadressi, siis see ei ole okei! Ma tahan kohe alguses, enne menüü lugemist, teada, kus su putka asub!

Palun ära raiska minu aega! Aitäh!

28.2.24

Isa sokk on tagasi!

 Ilmus lasteluuleraamat "Isa sokk on spordimees".


Luuletajad Aapo Ilves, Contra, Jaan Pehk ja Alar Pikkorainen üllitasid lasteluulekogu "Isa sokk on spordimees".

Raamat on sokiseeria neljas teos.

Eelnevalt on sõpradel ilmunud "Isa sokk on matkasell" (2012), "Isa sokk on ufonaut" (2013) ja "Isa sokk on merekaru" (2015).

Merekaru-raamatus asendas kontserttegevusega hõivatud Jaan Pehki vanameister Paul-Eerik Rummo.

Sokisari on olnud väga menukas ja suur osa värsse on leidnud tee ka teistesse kogumikesse ja lasteluule antoloogiasse.

Kõik raamatud on illustreerinud Kosmosemuttide koomiksi loojana tuntud Alar Pikkorainen, kes on ka sarja idee autor.  

Raamatut esitletakse 15. märtsil kell 18  Tallinnas kultuuri- ja kaubanduskeskuse Solaris raamatupoes Apollo.








25.1.24

Ivan Narodny personaalküsimus suurel laval

Esiteks osta pilet lavastusele "Ivan Narodny. Mees, kes luiskas tõde"


No ja nüüd loe:


Lugu näitemängust ja Narodnyst Lõuna-Eesti Postimehes, 26. jaanuar 2023

"Seest siiruviiruline, pealt mis värvi iganes". Aapo Ilves Ivan Narodnyst ja Toivo Kitveli raamatust "Kolm nime, üks mees" ajalehes KesKus, 12 märts 2018.

Lugu Ivan Narodnyst Lõunalehes, 25. august 2022, Vidrik Võsoberg

"Jaan Sibul / J. Talune / Ivan Narodny"
Vikerkaar, juuni 2007, Toivo Kitvel


Ivan Narodny novell "Tehismees", Vikerkaar, juuni 2017

"Veriora mees Jaan Sibul: kodumaal naerualune, Ameerikas kuulsaim eestlane". Tõnis Erilaid, Õhtuleht, 15. oktoober 2021

"Kuidas Eesti aferistist USAs kuulus mees sai" Tõnis Erilaid, Õhtuleht, 23. november 2013

Lurich ja Narodny, spioonid ja spioonikütid - "Georg Lurich, spioonide hirm". Mart Kuldkepp, Sirp, 16. november 2018



18.1.24

Üksaastaku plaan 2024

 Aapo Ilvese käpajäljed Eesti teatrimaastikul 2024:


"Prohvet ja idioot"

Autor: Jonas Jonasson

Lavastaja: Ain Mäeots

Laulutekstid: Aapo Ilves jt

Esietendus Vanemuise väikeses majas:

14. veebruar


Mitte ainult Tuhkatriinust

Lavastaja: Laine Mägi

Stsenarist: Ott Kilusk

Muusika: Mirjam Kits

Laulutekstid: Aapo Ilves

Etendused Pärnu teater Endlas:

15. aprill 2024 kell 12.00 & 18.00 

16. aprill 2024 kell 12.00 & 18.00 


"Alice Imedemaal"

E STuudio

Lavastaja: Tanel Jonas

Stsenarist: Ott Kilusk

Muusika: Ardo Ran Varres

Laulutekstid: Aapo Ilves

Etendused Sadamateatris:

2. - 4. juuni 2024.


"Rongirüüv"

Miksteater

Sünopsis ja laulusõnad: Aapo Ilves

Stsenarist: Jan Rahman

Lavastaja: Kristo Toots

Muusika: Erki Meister

Etendused Karilatsi vabaõhumuuseumis:

27. juuni - 14. juuli


"Kuninga käsk"

Autor: Mart Kivastik

Lavastaja Tiit Palu

Muusika Ardo Ran Varres

Laulutekstid: Aapo Ilves

Esietendus 28. juunil 2024 Tartu toomkiriku varemetes


"Ivan Narodny. Mees, kes luiskas tõde"

Autor: Aapo Ilves

Lavastaja: Jaan Willem Sibul

Muusika: Priit Pajusaar

Esietendus 17. juuli Leevi laululaval


Lisaks on Vanemuise mängukavas "Punamütsike" (muusika ja laulutekstid), "Nunnad hoos" (laulutekstide tõlge) ja "Vennad Lõvisüdamed" (laulutekstid).


LISA:

Uma Pido 01. 06

Tartu laulupidu 22. 06

11.1.24

Aapostroofid

 Multiinstrumentalist ja helilooja Ago Niglas üllitas 2024. aasta esimesel päeval digialbumi "Aapostroofid".

Nagu pealkirjast järeldada võib, on kõik kaheksa pala loodud laulukirjanik Aapo Ilvese tekstidele.

"See on nii-öelda õiget pidi sündinud plaat," kommenteerib Aapo. "Kõik tekstid on loodud poeesidena ja Ago jaoks kõlasid neis noodid. Mul on koostöö ja tulemuse üle väga hea meel ja julgen seda kõigile soovitada!"

Aapostroof on parafraas sõnast apostroof, mis Eesti keele seletava sõnaraamatu andmeil tähendab kas ülakoma või poeetilist pöördumist kellegi või millegi poole, a'la "Laena mulle kannelt, Vanemuine!"

Selle albumiga pöörduvad Ago ja Aapo kõigi nende inimeste poole, kes hindavad loovat poeesiat ja muusikat.

Albumit saab kuulata Spotify's ja Youtube'is.



9.10.23

Postitatud unenäod

("Põhja Konn". Aapo Ilves & StarryAI 2023)

Facebook'i ja Google'isse postitatud unenäod, Aapo Ilves

05. november 2023: Meenus just, et täna päevaunes tegin Mart Juurele ettepaneku edaspidi raamatute ja heliplaatide hindamiseks kasutada Bristoli skaalat.

08. oktoober 2023: Osalesin, unes küll, Vanemuise teatris kästingul, et kandideerida näitlejaks mingissse väga suurde muusikali. Vanemuise teater asus hiigelsuures räämas mõisahäärberis keset metsistunud parki ja sinna viiv tee oli väga porine, mudasemate kohtade ületamiseks olid lauad. Kästing toimus hiigelsuures bläkkboksis, vägesid juhatas loomulikult Ain Mäeots ja rahvast oli väga palju. Sarmi ja lauluvoorust sain lõdvalt läbi, aga siis kästi kõigil kätte tõmmata õlgadeni ulatuvad vatitekkidest õmmeldud käpikud ja saali lasti kari kurje koeri. Kellel koer käpikust lõrisedes kinni haaras ja tirima hakkas, oli automaatselt välja langenud, nii ka mina. Kui porivälja mööda lahkuma asutasin, tuli minu juurde üks tundmatu tarmukas vanadaam ja ütles, et tookord suvelaagris oli ta minu peale küll väga solvunud ja minu mittemäletava ilme peale seletas, et tema olla küsinud, et mis lõunasöögiks on ja mina olla vastanud, et pudel viina. Seepeale läksime kõik lõbusale kruiisile uttu mattunud Peipsi järvele ja ma ärkasin.

28. august 2020: Nägin unes, et korraldati toetusmeeleavaldust kirjanikule nimega Vitamiin-Väga Samsi. Ise elasin Kuljus.

9. oktoobrer 2019: Unes tuli vanasõna "ühel pole vilja peas, teisel pole susse jalas", aga enne sisulise selgituseni jõudmist ärkasin üles.

17. jaanuar 2019: Nägin unes, et Janar Filippov ja Donald Trump olid Mehikoorma põhikoolis klassivennad ja Trump oli suurt kasvu jõmm ja kiusas kõiki teisi, eriti Janarit. Vist oli Nils Niitra ka samas unenäoklassis, vähemalt vilksamisi või statistina.

Tundub, et õhtul odava prosecco peale kallist veini juua ei olnud ikka väga mõistlik idee.

8. märts 2018: Nägin unes, et läksin Hiina tuurile ja mängisin jazz'i ja solvasin sellega Hiina valitsust ja nad konfiskeerisid mu kitarri ja prillid ja saatsid Eestisse tagasi, kus mulle koheselt pakuti töökohta Värska kultuurimaja kojamehena, aga enne selle suurepärase eduloo realiseerumist ärkasin ma õnneks üles.

17. jaanuar 2017: Pidin mängima iseenda kirjutatud näidendis iseennast, aga unustasin rolli selgeks õppida, no ja laval selgus, et kõik teised olid kah unustanud oma rollid õppida ja lavastaja oli unustanud lavastada samuti. Passisime siis lugupeetavate näitlejatega püüne pääl, ise üleni valgesse riietatult ja teesklesime, et me mängime, et me ei mängi. Õnneks projektor näitas teksti, aga siis selgus, et ma olin unustanud näidendisse ka vähimagi mõtte ja tegevuse kirjutada. Ja publik saalis oli grimeeritud nii, nagu kõigil jookseksid ajud paremast meelekohast välja. Seegi hea!

4. märts 2015: Teiseks nägin unes, et tegin e-poe kogemata, mis pidi müüma kleite (!) ja eriti hull oli see, et tarneaeg Euroopa piires pidi olema poolteist päeva, isegi unenäos ei saanud ma aru, kuidas saab nii loll olla. Ja esiteks nägin unes, et Kristjan Hirmost sai esimene eestlane ja DJ, kes käis avakosmoses ja tegi seal selfi.

14. mai 2014: Täna öösel võeti mind sõjaväkke (unes). Sõjaväeosa asus Verioral ja esimese asjana lõigati mulle soenguks tõsine mullet ja pats blondeeriti ära ka. Vormiks olid teksapüksid ja -tagi, süüa pidi ise poest ostma ja magamiseks oli suvaline diivan. Igal pool vedeles koledaid elektrikitarre ja mingi pika habemega sõjaväekaaslane tegi mulle kohe selgeks, et voodit ei pea hommikul korda tegema ja vormi võib ainult siis riidepuu peale panna, kui viitsid. Hommikul vara pidi äratus olema, sest külla tulevat Peeter Volkonski.

25. detsember 2013: Nägin unes, et meil elas kodus toonekurg, kes suitsetas ohjeldamatult kanepit, ise keeras plärud endale, ikka nokamõõtu, ja pärast tossutamist hakkas kuke moodi kirema: "Juudikukeleegu! juudikukeleegu!"

28. veebruar 2013: Nägin unes mustvalget fotot, millel oli noor ja lõbus Rolling Stones, kõigil püstolid käes, ja pildi nimi oli "Lennoni ja Mcartney hukkamine".

4. jaanuar 2013: Nägin unes, et viibisin mittekutsutud külalisena kruiisilaeval, kus toimus SS-laste kokkutulek, pea kogu eesti muusikute eliit oli kohal, ilusad mundrid seljas, ja ma kohe üldse ei sobinud kampa.

17. veebruar 2011: Nägin unes hingelutikaid. Tillukesed mustad koonused, mida ilmsi pole näha ja mis kinnitusid ihule.

09. november 2009: (Pepele) Nägin sellist und, tere, et olin suuuurel laval - a'la Rock Summer - sinu ja mingi rokkbändiga, metsik rahvamass ja meie olime solistid ja siis sa ütlesid rahvale: "keerake nüüd selg, mul on ilge kusehäda!" ja kogu lauluväljakutäis rahvast keerasidki seljad ja meie lasime põiel tulla.

Pepe: Sina tegelt ütlesid - mul hea lastetuba, oleks ära kannatand. Aga kui oleks keeratud, oleks ikka kusnud, millleks hetke raisku lasta.

11. detsember 2008: Asjad on nii p...s, et Rooma paavst ise peab inimestele küttepuid koju vedama. Lühike kollane flanellist keebike valge brokaatkleidi peale tõmmatud, paavstimütsike harvadel hallvalgeil juustel, heatahtlik-õnnistav jõulunägu peas, halukorv käe otsas. Ja mis kõige hullem, mitte see praegune paavst, kunagine tubli hitlerjugend, vaid eelmine, see Joannes-poolakas teine. Nii ei ole küll viisakas, et surnud inimesed peavad talvisel aal rasket, kuigi altruistlikku tööd tegema. Isegi mitte minu unenäos, mis läks edasi nii, et paavst jättis keebikese esikusse ja ma proovisin seda selga ja panin täislaksu saamiseks kohvikannusoojendaja pähe ja siis paavst tuli kohe köögist ilma puudeta ja ma jäin vahele ja paavst vaatas lolli näoga ja ütles, et lähimal paaril aastal saab olema väga palju hiiri ja rotte.

29. aprill 2008: Aapo ütleb (1:26): Nägin unes, et inimestelt võeti Klux-NA proov ja siis see näitas kohe ära, et kas on neeger või ei. Ma veel ei taht anda.

Andra ütleb (1:31): Kas neil proovi võtmise asemel nutikam otsa poleks olnud vaadata?

08. jaanuar 2008: Nägin unes, et Räpina muusikakoolis avati uus eriala ning hakati õpetama batoonikest. Jah, just sedasama kommi. Täpsemalt ei tea, unenägu ei pidanud vajalikuks anda. Igatahes oli nii, et läksid tundi, panid batoonikese suhu, hakkas magus ja... vat, ei teagi, kuidas edasi. Ja siis oli veel ka nii-öelda Jaan Krossi teemaline unenägu, nagu neid kirjarahval viimasel ajal ikka juhtub: pidin minema Aafrikasse esinema ning kutsusin Veiko Märkat kaasa. Veiko ütles, et ta ei saa tulla, sest tal pole ühtegi aafrikakeelset luuletust. Mina soovitasin tal ikkagi tulla ning esitada igihaljast ning rahvuse ja keelepiire ületavat Jaan Krossi loomingut, täpsemalt karjuda neegritele „ää-ää-ää!“, sest Jaan Kross kasutas oma romaanides ja luuletustes väga tihti ka ä-tähte.

19. august 2007: Nägin unes sellist lauset: ümbrikust pudenes lauale helikindel kuuliauk...


22.2.23

Vahvus ja teised lood

 ...eesti keeles ja ukraina keeles, kliki julgesti!

24.11.22

Kolm olulist

 Nahkhiired.

Kunagi ma kuulsin nende kajaloodisirinat, enam mitte. Nad on öine vahtkond, võtavad sääsevalve peaaegu märkamatult pääsukestelt ja piiritajatelt üle, vereimejatele jääb julget aega napp pooltund. See, kui meil läheb hästi, pole nahkhiirtele hea, iga renoveeritud katus või lammutatud tondiloss teeb suveöötaeva käsitiivalistest tühjemaks. Põlispuid enam juurde ei tehta, madaltihe haljastus ja euroopalikud väärtused, kurb. Ja muidugi nahkhiir kui sümbol, olevus loomade ja lindude vahel. Lindilves kirjanduse ja muusika piiril.


Ignorantsus.

Karmateooria kaudu oleme me eelmistes kehastustes küllaltki pahasti käitunud, sest elame huvitaval ajal. Keegi ei tea tegelikult eriti midagi ja õigus peaks nagu olema sellel, kes televiisoris rohkem pläkutab. Haa! Televiisor tuleb lihtsalt välja lülitada, portaale ei pea üldse avamagi, sotsiaalvõrgustikku saab võtta lihtsalt kui kassipiltidega tapeeti. Kui ma teid ei kuula, ei pääse te ka mulle pähe. Paras!


Vaikimine.

Kunagi peaaegu inimpõlv tagasi istusin ma kirjanik Jüri Ehlvestiga Mehikoormas paadisillal. Kummalgi oli oma pudel, me vaatasime loojangut, vaikisime, rüüpasime ja vahepeal noogutasime üksteisele nõusolevalt. Targa inimesega koos on tore vaikida. Hommik leidis mu juba Räpinast kodust, mu voodis oli üks ilus kirjanik, voodi ees kole, maja peal erinevatel horisontaalsetel pindadel veel mõned ja köögipõrandal suisa illustraator. Vaikimine on seiklus ja nii võib jõuda kaugele.


(Eesti Ekspress, 28.07.2021)

4.5.22

mine p*tsi, windows 10!

mine p*tsi, windows 10!

lihtsalt mine, ja vali selleks mingi eriti kole p*ts!

sa ei ole tehtud inimestele ja sind ei ole teinud inimesed!

p*ts on sinu ainus võimalus!

jälk iseennast imev toode!

tööd sinuga teha ei saa, inimestega suhelda sinuga ei saa!

sul saab lasta ainult lõppematult iseennast veel jälgimaks tuunida.

mis on sinu eksistentsi õigustus?

seda lihtsalt ei ole!

mine p*tsi, windows 10!

isegi, kui sa pole sealt kunagi välja saanudki!

ja eriti sügavale topi see oma cortana!

sa oled ainult vastik nuhkvara ja sind tuleks haagi kohtu otsusega keelata!

windows 10 ongi skynet, terminaatorimaailma skynet!

jälk!

mine p*tsi, windows 10!

23.4.22

Mida mina väikeettevõtjana e-arveid edastavalt keskkonnalt eeldan ja ootan ja vajan:

 Nii!

Ma olen väikeettevõtja ja mu käive pole just üleliia suur.

Minu raamatupidamiseks on minu pangaväljavõte.

Selles mõttes võite selle arhiveeriva ja raamatupidamisosa endile taha toppida, ma ei vaja seda ja ma ei kavatse hakata selle eest maksma.

Ma vajan lihtsat lahendust, kuhu saab märkida:

Minu ettevõtte nime ja registrikoodi ja kontonumbri.

Minu poolt osutatud teenuse või kauba nimetuse, hinna ja koguse.

Maksja ametliku ärinime ja hädakorral ka registrikoodi, kui ma seda tean või viitsin otsida.

Keskkond peab olema võimeline emma-kumma järgi muud andmed äriregistrist üles leidma.

Kuna tihtipeale on arve saajaks-tellijaks allasutus ja maksjaks haldav asutus, pean ma saama need arvele eraldi märkida.

See on väga oluline!

Väga-väga-väga oluline!

Kui te sellest aru ei saa, siis kerige e-arve-teenuse turult konkreetselt sinna vene sõjalaeva kõrvale!

Samuti pean ma saama selgitusse haldavale asutusele arusaadavalt ja ilma tähemärkide limiidita kirjutada, mille eest nad maksavad ja kes konkreetselt vastutajana selle teenuse/toote tellis.

Mida ma ei vaja:

Vaikimisi lisatud käibemaksu.

Mingeid arusaamatuid kohustuslikke välju, mida ma ei oska täita ja ei tahagi osata täita ja ei kavatsegi hakata oskama täita.

Kurat, ma ei tee brutol ja netolgi vahet, ja te hakkate mulle mingit hiina keelt pähe määrima!

Seda, et ma pean olema hiromant ja leidma kusagilt karup*rsest üles lahtri, kus määrata käsitsi, kas maksja on ettevõte või riigiettevõte või vanakuradi vanaema. 

Mis see minu asi on?

Ma tahan oma teenitud palka kätte saada lihtsalt!

Ma tahan saata arvet ja ma ei tahagi teada, et on veel mingid muud võimalused ja ma pean selgeltnägijana leidma selle kuradima augu, kust valida käsitsi justnimelt e-arve.

Ma tahan teada ja näha, kas see kuradima e-arve läks kohale ka üldse.

Ja kui te n*ssite enam vähem toimiva keskkonna "klientide paremaks teenindamiseks" täiega p*tsi, siis üleviimise käigus ei pea kaotama ära minu pangaandmeid, päriselt ka!

Ja nii tark võiks see teie debiilsus ikka olla, et taipab IBAN numbri järgi ise ära, mis pangaga on tegemist ja mis on selle rahvusvaheline Business Identifier Code.

Minu minut on täpselt sama pikk, kui suvalise presidendi või arendaja minut ja ma ei pea seda raiskama guugeldamisele, kui see võiks ja peaks teenusepakkuja, vabandust, "teenusepakkuja" poolt juba tehtud olema.

Tra, küsige ettevõtjate käest, mis neil vaja on ja palgake programmeerijad ja disainerid!

Koristaja poeg ja ema sõbranna ei ole programmeerijad ja disainerid!

Ja ma ei taha ise saada mitte ühtegi e-arvet, mitte kunagi!

Mul on muud ka teha, näiteks tööd, kui käia iga paganama päev selles teie t*rastunud keskkonnas vahtimas, kas keegi mulle ehk arve on saatnud.

Lihtne!

Täiendatud: Ja, raisk, kui ma saadan arve, siis teie t*rastunud süsteem ei pea panema sellele eilset kuupäeva! Debiilikud!

Täiendatud: Ja, kurat võtaks, selle aja peale, loll Banqup, võiks avalehel juba ka "logi sisse" nupp olla. Mädapead, raisk!

Täiendatud: Ja ei helista mulle enne kella 12, lollakad!

Täiendatud: Ja kui mul on valitud saaja kanalik e-arve, siis ei pea robot ütlema, et arve saajal on kanaliks e-arve ja et kas ma olen ikka kindel, et tahan arve ära saata, sest saajal on kanaliks e-arve, aga mina olen ju valinud hoopis e-arve. Puhas kräpp!

14.4.22

Neli krimilugu

 Hakkasin krimikirjanikuks ja esimese hooga kohe kirjutasin neli krimilugu:

NELI KRIMILUGU @YPSILON

12.4.22

Ussisaar

Ussisaar

Dmitri Bõkov, tõlkinud Aapo Ilves
(Tõlgitud Martin Šmutovi palvel. Tõlge on autoriseerimata ja ilma loata, sest D. Bõkoviga ei saadud ühendust)

Pool vaid sajast ja natuke peale
mahuks rahvast ja rohkem ei saa
Ussisaarele. Öeldakse, teame
rohkem kivike tema, kui maa,

kuhu randusin. Pole seal teha
mitte midagi. Emake riik
ütles: temaga seotud me keha,
ära minna ei tohi sa siit!

Kas on elu sel madude saarel?
Pole armu me vahel, vaid vaev.
Võtsin hoogu, et süljata kaares,
aga siis ujus pildile laev.

Pole palveid mul, pole ka needmist,
pole armastust, midagi ei.
Kui granaadina plahvataks, see vist
ainult natuke liigutaks neid.

Ainult laga, ei vähimat ilu,
paras põrgusse saata, kui pakk.
Ma ju vaatan ja näen ja ma tean ju,
Ussisaarel on rõve bardakk.

Ainult madudel teha siin veidi,
selga sügada, sisiseda.
Mingi laev üksi sügeleb reidil.
Pole mõtet, ehk teab ise ka.

On tööraamatus kirjas mul nõnda
piirivalvur sa oled ja nii
ainult makstud saab riigile võlg ja
tohid elada siis edasi.

Mõtlen, jah, oli õigus poeedil,
enda valida viimane lask.
Ütlen prantuse keeles vaid "merd!", vist
see on peenem, kui kodune "pask!"

"Käige persse!", ei ole ma leebe.
Näen, on kahur ja nekrut, kes laeb.
Lausun, mürsud kui lendavad teele:
"Mine munni, sa Venemaa laev!"


web page hit counter Blog.tr.ee