Sulatõtt ja teisi jutte

Laulukirjanik Aapo Ilves avaldas juturaamatu.

Kirjanik ja muusik Aapo Ilves avaldas neljanda lühiproosakogu. Selle pealkiri on „Sulatõtt ja teisi jutte“. Tiitelleht sedastab, et teoses on ilu, kole ja ajakirjanduslikud lood. Tagakaas täpsustab, et raamat sisaldab novelle, lühijutte, vesteid, lehesabasid ja muid sõnaseiklusi. Mõni neist on õrn, mõni karm, naljakas, obstsöönne, eluline või suisa absurdne. Lisaks on tagakaanel kollane hoiatuslipik kirjaga „see ei ole lasteraamat!“. Autor nendib, et tõesti on raamatus paar novelli, mille tõttu võivad vanemad hakata üllitist järeltulijate eest peitma, nagu ENSV-s peideti teost „Avameelselt abielust“, teisalt on selline märge üks kindlamaid moodusi, kuidas lapsed lugema saada, ja see on ju ometigi hea. Liiati on raamatus ka esseede osa, milles teemadeks näiteks ajalugu, teadus, psühholoogia, loodustaju ja nii edasi. Raamatu on kujundanud fotokunstnik ja graafiline disainer Talis Taim. Teose kirjastas autor ise, et ei peaks toimetajate ja väljaandjatega jagelema, vaid saaks teha täpselt sellise raamatu, nagu tahab.

Väga mitmekülgse loominguga kirjamees Aapo Ilves on eelkõige tuntud luuletajana ja sadade laulutekstide autorina. Lisaks on ta olnud libretistiks Rahvusooperile Estonia ja Rahvusteatrile Vanemuine. 2026. aasta alguses pälvis Aapo Ilves president Alar Kariselt Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Raamatu õrriti:
https://aapoilves.blogspot.com/2026/08/laulukirjanik-avaldas-juturaamatu.html

Presidendil see raamat juba on:
https://lounapostimees.postimees.ee/8565469/president-sai-ametisse-astumise-eel-vaimuka-kingituse

Küsida võib ja vastuseid saab:
Aapo Ilves
+37256654527
aapoilves@gmail.com

Laulukirjanik avaldas juturaamatu

 Laulukirjanik avaldas juturaamatu.

SULATÕTT JA TEISI JUTTE

Autor Aapo Ilves.
128 lk, pehmed kaaned.
Kaaneformaat A5.
Korrektuur Leelo Laurits, küljendus Jan Rahman, kujundus Talis Taim.
Trükkis Bookmill.
ISBN 978-9916-4-3943-2
Räpina 2026

Tutvustus tagakaanelt: Selles kirjus kogumikus on novellid, lühijutud, vested, lehesabad ja muud sõnaseiklused Aapo Ilveselt. Mõni lugu on õrn, mõni karm, naljakas, obstsöönne, eluline või suisa absurdne. Raamatus on lood seetõttu, et autor nad sellesse pani. Kui leiad meelepärast, võid sõpradelegi ette lugeda.

I RAAMAT

MÖNN

Mönn

...on suguvõsalugu. Põhimõtteliselt tänapäevane „Tõde ja õigus“, aga inimlikus mõõtmes, ainult üheksal leheküljel, ja ängi, kui ongi, siis ainult metatasandil. Piiblit ei loeta ja kraavikaevamise asemel pisut lihtsalt trimmerdatakse. Kaks sünnipäeva, mille vahel on 90 aastat. Ja mis kõige tähtsam, selles saab päris mitu tiblat hukka! Ja metsas elab KEEGI...
On ka lapselikku rõõmu ja dementsuse kurba nägu, Eesti Lugu ja üks lugejale loodetavasti huvitav teooria mütoloogia kohta. Ilmus Loomingus.

Obstsöönne lugu

...on lugu, milles on antropomorfiseeritud hulk toredaid obstsöönsusi, mis või kes elavad Olavi suus ja sööstavad vahel, tegelikult küll tihti, korraks vabadusse, et naasedes kelkida, kus ja millisel põhjusel nad kõlasid. See on üksteisest väga hooliv seltskond! Järgneb seiklus.
Kunagi kohtasin legendi, et seda teksti kasutati lavakunstikoolis lavakõne õppes. Tudeng pidi suutma novelli ette lugeda ilmekalt ja nii, et naerma ei hakka. Kahjuks ma pole enam suutnud leida sellele kinnitust ega tuvastada allikat, aga kui see ka tõsi pole, siis tegelikult võiks kasutada küll. Vanemad hakkavad selle jutu tõttu seda raamatut laste eest peitma, nagu ENSVS peideti teost „Avameelselt abielust“. Ilmus Vikerkaares.

PRIA, mu arm!

...on võrokeelne lugu, milles on koos üks minu stsenaariumilaadne unenägu ja tõestisündinud lugu sellest, kuidas Pulga Jaan PRIAs käis. Ilmus Võro-Seto Tähtraamatus ja setokeelseks kõbituna järjejutuna Setomaa Lehes.

Jõulud kolmekesi

...on Eesti Ekspressi jõulunovell, milles on koos armukolmnurk, taksojuht, paar tihast ja üks loom. Samuti läbib kirjatükk Bechdeli testi. See 1980-ndatel käiku võetud test küsib, kas fiktsionaalses teoses on vähemalt kaks naistegelast, kellel mõlemal on nimi ja kes räägivad omavahel millestki muust kui meestest.

Kuidas Jaan Viinakuradiga tookord

...on absurdihõnguline lugu sellest, kuidas Viinakurat üritab armastatud poplauljat maha murda ja kuidas tal sellega läheb. Ilmus Sirbis.

Meelis ja Lea

...on rõudmuuvilik lugu mehe ja naise suhetest. Ettevaatust, loos on ka seksi! Kirjandusteadlane Janika Kronberg, toonane Loomingu peatoimetaja, leidis jutust vahinglikku mõõdet. Vanemad hakkavad selle novelli tõttu seda raamatut laste eest peitma, nagu ENSVS peideti teost „Avameelselt abielust“. Kirjutatud Tamperes, ilmus Loomingus.

Jõuluaig tsikoga

...on Uma Lehele kirjutatud apokalüptiline võrokeelne jõulujutuke, milles avaldub üks lõunaeestlaste karm ellujäämisnipp. Kõlab ka araabia ja rootsikeelseid lauseid.

Vahuri lahkumine

...on kurb unenäoline bluus Vahur Afanasjevi lahkumisest ja liigitub kindlasti rubriiki sulatõtt. Ilmus Vikerkaares.

Raskolnikovi needmine

...on absurdinäidend, mis ilmus korraga nii teksti kui pildina minu unenäos ööl vastu 29. maid 2020 ja seejärel varsti juba ajalehes Edasi.

Teel

...on lugu sarjast „Eesti rahva purjus peaga jutud“. Episoodiliste kõrvaltegelastena astuvad mittevabatahtlikult üles Peeter Sauter, Douglas Adams, Isaac Asimov, John Ronald Reuel Tolkien, Joanne Rowling ja Anton Hansen Tammsaare. Ilmus Edasis.

Mol´okausta ohvridõ avvusammas

...on võrokeelne lugu, mis on täiesti tõestisündinud lugu sellest, kuidas sotsiaalmeediapostitusest saab läbi kommentaaride hoopis suurem lugu, suisa ausamba vääriline. Ilmus Uma Lehes.

Muinasjutt sarimõrvarist

...on lugu sarimõrvarist, kes elab ühe väikese linna peatänaval, postkontori juurest lugedes neljanda maja teise trepikoja esimesel korrusel ja tapab iga päev ära vähemalt kolm-neli inimest. Laibaloendusega teeb ta Roald Dahli tumedatele muinasjuttudele pikalt ära! Ilmus raamatus „Muinasjutte lastele ja suurtele“ ja selles raamatus nüüd on ta seetõttu, et ma lihtsalt.panin, sest ma võisin seda endale lubada.

Neli krimilugu

...on neli krimilugu. Neli korda toimub kohutav mõrv! Ilmus Postimehe portaalis Ypsilon.

Ilme Nüri suvi

...on lugu sellest, kuidas keskealine naine joob rummi ja kusagil kaugel möögib lehm. Ilmus Postimehes.

Ilme Nüri (Nägu Loll, Nägu Tühm vms) sai pseudoautorina välja mõeldud eelmise aastatuhande lõpus ja ta tõmbas Loomingu ja Vikerkaare toimetajaid mõnusalt alt.

Ilme Nüri suveteatris

...on lugu suveteatrist, millest selle veste autor teadupärast teab väga palju. Sellega oli väike skandaal, sest tellija paigutas följetoni juurde ühe päris suvelavastuse foto ja teater ei tahtnud Ilme Nüri vaatenurgaga üldse seostatud saada. Ilmus Postimehes.

Ilme Nüri on üksinda kodus

...on lugu, milles Ilme Nüri on üksinda kodus ega taha kuhugi minna, aga tema naaber Jaak heiskab oma majale punalipu. Ilmus Postimehes.

Ilme Nüri nõustab

...ja see nõustamine on kuldaväärt ja leiab lahenduse isegi ühele presidendikantselei suurele probleemile. Ilmus Postimehes.

Informant. Jõululugu

...on lugu, millest leiab juba tuttava Ilme Nüri, mõned ussisõnad, Pulleritsu tudengi, mikrodoosi lüsergiinhappe dietüülamiidi ja nii edasi. Selle loo avaldamisest keeldus vähemalt neli väljaannet, ilmumiseks oli vaja Juku-Kalle Raidi ja Postimehe portaali elu25. Põhjuseks võis olla Kremli saladustele viitamine, aga ka skeptilisus moodsa ökoreligiooni kaanonite vastu.

Kalmer, tuisk ja tõkkepuu

...on mitu lugu korraga. Üks on lugu armastatud lauljast Kalmer Tennosaarest ja selle sees on teine lugu sellest, kuidas müüa lugu armastatud lauljast Kalmer Tennosaarest. Ilmub esmakordselt.

II RAAMAT

RÄPINA

Siin on mõned lood, mis vähemalt nurkapidi seotud autori kodukihelkonna looga. Ilmunud Sirbis, Horisondis, Õpetajate Lehes, Eesti Looduses, Tähenduste Teejuhis jne.

Räpinas ei räpi

Tuttava linna tuled – Tema paistab sulle tillukese täpina

Pool sajandit loodust

Spordipäev

Triksterid raha ja ilma tegemas

Adlas

Mina ja teadus

Kolm olulist

Räpina laul

MÕRA - IN MEMORIAM. 40 aastat hiljem.

Avaldati punkpala, mis on salvestatud juba aastal 1986!

Kaheksakümnendatel tegutses Räpinas hevipunkansambel MÕRA. Räpina kultuurimajast visati see bänd küll üsna ruttu välja, jätkati Verioral ja seejärel Linte kultuurimajas. Helisalvestusi on säilinud vähe ja nende "kvaliteet" on jube, aga selline see õige punk ju ongi. Nüüd on kokku pandud liikuv pildiriba palale IN MEMORIAM. Selle lauluga "organitele" kõrva jäämisel olnuks Räpina Keskkoolist välja heitmine bändipoistele ilmselt väikseim võimalik ebamugavus. Klikk pildile, millel Kreml õhku lendab, viib sind aastasse 1986! Afganistani sõda, sundajateenistus Nõukogude armees, dedovštšina, punahall vaene argipäev ja muud kommunistlikud jälkused. Vabadust ei koitnud veel kusagilt, aga PUNK oli selleks juba valmis!

MÕRA - "IN MEMORIAM" 1986
Salvestatud sügisel 1986 Linte kultuurimajas.
Muusika ja sõnad Kalmer Sabbal. Interpreteeritud on ka  Aleksandr Aleksandrovi teost "Nõukogude Liidu hümn".

Kitarr ja vokaal Toomas "Eldur" Põllu, trummid Alger "Lox" Lokko, bass Aapo Ilves.
Video monteeris ja oiurobotit käsutas Suur Juht ja Õpetaja Jüri-Illimar Reinberg-Shestakov.
Kasutatud on autentseid toonaseid fotosid Aapo Ilvese erakogust. Pildistasid Jaanus Heering, Tulvo Ilves ja teised.

In Memoriam

Mu rinnakorvi rõhub kivi,
on säärekondid saviga,
sest pimedas mul tehti rivi
ja lasti välja soolikad.

Hei, hei, hei,
seal ülal!
Kes käib, hei,
hei, hei!
Hei, hei, hei,
seal ülal!
Hei, hei, hei,
kuid vaikne on kõik.

Presendikaltsus aeti auku,
kus ümber konnad kudesid
ja pandi mitu kogupauku
ja rõõmsalt lauldes mindigi.

Hei, hei, hei...

Ja pikkamööda tunneb huvi
must iga mööduv vihmauss.
On ümber augu kogund rivi
raisakulle, vareseid.

Hei...

 

Veriora Raudvara avaldas võrokeelse loo Agraarpunk.

Veriora Raudvara salvestas võrokeelse laulu Agraarpunk. See on lugu rajust klubipeost suures põllumajandusettevõttes, kus üheks ööks aastas on kõik lubatud. Inimesed on võrdsed, keegi pole ülemus ega alluv, valitsevad ainult anarhia ja punk.

Agraarpungi autor on menukirjanik Olavi Ruitlane ("Vee peal", "Kroonu", "Naine") ja selle esmane versioon ilmus aastal 2005 raamatu "Viie pääle" tagakaaneplaadil. Toona oli tegemist viie luuletaja - Olavi Ruitlane, Contra, Pulga Jaan, Aapo Ilves ja Jan Rahman - lõbusa folkpungiga. Hiljem on pala kõlanud ka koorilauluna. Nüüd on sellest esimest korda saanud päris tõeline rämepunk. 

Veriora Raudvara versioonis teeb kaasa ka üks esmaesitajatest, laulukirjanik ja muusik Aapo Ilves, kes ütles hiljuti võrokeelsele ajalehele Uma Leht nõnda:
Veriora om vana sovhoosikülä ja kõik inemise kõnõlõsõ tah võro kiilt, tuuperäst om sjoo pala sääl punkmisõs umbõlõ paras! Võrokiilset punki saa-i kunagi liiga pallo! 

Salvestusel kuulete te Renar Ainsoni häält, Sven Adamsoni kitarri, Karmo Pastaku basskitarri, Aapo Ilvese häält ja kitarri ning Hendri Pastaku löökriistu. Hendri on bändile tuntust toonud sellega, et olles küll alles kümneaastane, on ta juba mitmetel konkursitel saanud parima instrumentalisti tiitli.

Salvestus, miks ja video Karmo Pastak, heli järeltöötlus Janek Kivi.

Agraarpungi saab alla laadida siit:
https://www.dropbox.com/scl/fi/7einj9fsxw6evr2snnkos/VERIORA-RAUDVARA-Agraarpunk.wav?rlkey=pdp56e6t7ia5h1vlrgsvdkskl&st=c3q984ls&dl=0

Videot saab vaadata siit:

https://www.youtube.com/watch?v=smllZvxr8ek

AGRAARPUNK
Olavi Ruitlane

Belarussi'  kruusatii pääl võtva üles vunki,
kulduurimajan üles astus uma külä bänd.
Üle hulga ao saa nätä elotervet punki
sõs, ku kokko kogunõs mi hardkoor kettu käng!

Ütes üüss saa unõhtõt meid painanu hierarhia,
puhvaikat sälän asõndasõ' nahk ja rõngassärk.
Sjoo om puhas vabadus ja õnn ja om anarhia,
sjoo ei olõ tiid mis võigas sadomasovärk!

Täämbä traktorist või võtta trepil agronoomi,
kiä om seeni hoitnu hinnäst sitapatareist,
täämbä mi ei süsti ja ei kasuda kondoomi,
täämbä ei lää ülekäte mitte kiäki meist!

Hummuguni olõi kotust tülüdel ei mõrval.
Sõs ku vällä pestäs meid kulduurimaja tarõst,
vabadusõ tundõn olla' tõinõtõisõ kõrval,
lõunamaalõ lindäse kuun luik ja künnivarõs.

Belarussi'  kruusatii pääl võtva üles vunki,
kulduurimajan üles astus uma külä bänd,
ütskõrd aastan tulõ panda hummuguni punki
sõs, ku kokko kogunõs mi hardkoor kettu käng!

Veriora Raudvara ja Aapo Ilves avaldasid laulu "Viimane siga"

Veriora Raudvara ja Aapo Ilves salvestasid punkpala "Viimane siga", mille algupärand sündis juba 40 aastat tagasi. Laulu esmaesitaja oli omaaegne Kagu-Eesti punklegend MÕRA. Toona pilati Nõukogude Liidu toitlusprogrammi, täna kõlab sõnum miskipärast aga palju teravamalt.

Kalmer Sabbal, üks autoritest: "Kui Leevi kultuurimaja direktor aastal 1985 seda laulu kuulis, küsis ta: "Kas te, debiilikud, tahate kinni minna?"" Teine autor, MÕRA esilaulja ja kitarrist Toomas Põllu, kes oli ka Genialistide asutajaliige, on meie hulgast kahjuks lahkunud.

Veriora Raudvara uusversioonis laulab, mängib WAH-kitarri ja röhitab kummisiga MÕRA basskitarrist Aapo Ilves.

Loole tehti ka video ja seda Veriora sovhoosi Soohara klubis, mis on hüljatud juba üheksakümnendatel ja täna tegelikult kokku kukkumas. "See oli ekstreemne ja ikka hirmutav ka!" ütleb VR kitarrist Sven Adamson. "Aga vaadake ja otsustage ise!" Video tarbeks lõid Aapo Ilves (AI) ja tehisaru (AI) ka fotoseeria Viimase Sea elukäigust Nõukogude ajast tänapäeva ja neid pilte on klipis ka peaaegu näha.

Veriora Raudvara on tuntud ka selle poolest, et ansambli trummar Hendri Pastak sai äsja juba 10-aastaseks. Palju õnne talle, ja et pulgad püsiks pikad! Bändi ülejäänud liikmed on Karmo Pastak, Sven Adamson, Renar Ainson ja Artur Nagel. Video tarbeks hoidis kaamerat Maarja Pastak, fotoalbumit sirvis ja siga nosis Janno Tammpere. Filmimise käigus ei saanud keegi suuri vigastusi.

Laulu saab alla laadida siit - guuglikettalink

Videot saab vaadata siit - jõutuubilink

"Viimane siga"
Kalmer Sabbal, Toomas Põllu

Eemalt kostab sünget kisa,
tolmupilv käib kõrgele.
Üks siga, aita, püha isa,
mulle järjest läheneb!

Koos, koos,
põgenege, põgenege,
koos, koos!

Viimane siga,
viimane liha!

Käekõrval talutan
ma oma lapsed luku taha,
et siga neid ei kimbutaks,
ei tõmbaks külge maha.

Koos, koos...

On siga visa hingega,
ta surra veel ei taha.
Ma tapan kõrgepingega
ja võtan naha maha.

Koos...

Fonogrammi kood: ISRC-EE-VD1-25-00002

Fotod Aapo Ilves (AI) ja tehisaru (AI).

Hunt ja Ilves salvestasid maaelu kiituseks muheda kõrvaussi

"Maarahva laat"
Esitaja: Pilvesilm
Muusika ja sõnad Aapo Ilves

Hunt ja Ilves salvestasid laulu maaelu kiituseks.

Ansambel Pilvesilm üllitas maaelu kiituseks laulu "Maarahva laat". Loo viisi ja sõnad kirjutas laulukirjanik ja hitilahingute veteran Aapo Ilves, kes mängib siin ka akustilist kitarri ja laulab taustahäält, teiste instrumentide ja põhivokaali eest hoolitseb kitarriõpetaja ja Rõuge Unistuste Kitarriorkestri juht Indrek Hunt. Pilvesilm sai projektile nimeks seeläbi, et kui Hunt ja Ilves Rõuges laulu salvestasid, oli ilm sombune, aga muusikute tuju helge.

Vana-Võromaalt kõlav „Maarahva laat“ on lugu, mis viib kuulaja suvisele laadaplatsile – sinna, kus lauad on lookas, naer tuleb südamest ja kohtumised on siirad. Seetõttu on palas mainitud ka iidseid laadapaiku Lindorat, Antslat ja Vastseliinat. Hoogne ja humoorikas räpp-rahvalik laul on inspireeritud maaelu ajatust rütmist, mis leebelt vastandub linnakärale ja kiirustamisele. „Maarahva laat“ ühendab põlvkondi ja peegeldab külaelu ehedust tänapäevases võtmes. See on justkui sõprade ja suguvõsa kokkutulek, kus nii noored kui vanad leiavad ühise keele ja rõõmu koos olemisest. „Maarahva laat“ kõlab hästi raadios, TikTokis, autosõidul või ehtsal laadal telgikangaste all. See on kutse aeglustuda, unustada kauged Teneriifed ja Hawaiid ning leida rõõm ja elu tähendus kodusel ja elujõulisel Vana-Võrumaal.
Maal om hää!

Laulu saab alla laadida siit https://drive.google.com/file/d/1LmtfDX2DB8wU0-cQPlmYpR18ItTdvCSu/view?usp=sharing

Kuula laulu ja vaata pilti Youtube'is https://youtu.be/Ih4A0253Zrw

Maarahva laat

Tule üle Antsla või Lindora kaudu,
laadu pääl on lookas nii lette, kui laudu.
Ehedamaid asju ja iseoma kraami,
maaelu pääle tohib kummardada maani.

Rahvatantsusammuga võib vahetada kohta,
maal ei ole inimesi, keda sa ei kohta.
Kõigiga saad kõneleda kohalikus keeles,
ammu pole näinud, aga nägu oli meeles.

Muusikuid on mitu, neil on igal ühel pill,
koduloomad aedikute sees on upakil.
Vanakooli käsitöö on väga-väga au sees.
Viisakuseväljendusi kohtab igas lauses.

Mägesid ja jõgesid ja külasid ja metsi,
küsi parem teed, palun, ära ära eksi,
meil on maarahva laat!
Hei! Hei!

Tulge siia,
Vastseliina,
meil on maarahva laat!
Hei! Hei!

Pole kiiret,
teame piire,
meil on maarahva laat!
Hei! Hei!

Moodsa aja heidutused, need ei sega meid,
külaelu vastu pidanud on sajandeid.
Iseoma elu ongi maarahva juur,
selle pärast rõõm ei ole väike, aga suur.

Laadapaunas villasokid, saunasuitsusink,
müüdud maha redised ja välisukse link.
Ilmselt lähen koju täna tagaukse kaudu,
ümisedes muhelusel seda sama laulu.

Palju parem kliima Tenerifest või Hawaist,
elad juba siin, kui sul nutikas on vaist,
meil on maarahva laat!
Hei! Hei!

Tulge siia,
Vastseliina,
meil on maarahva laat!
Hei! Hei!

Pole kiiret,
teame piire,
meil on maarahva laat!
Hei! Hei!


Maal om hää,
väega hää!
Maal om hää,
jaa!

Mägesid ja jõgesid ja külasid ja metsi...

Aapo Ilves ja Redneck Rampage tähistavad kahekümne aasta möödumist kultuslaulu sünnist!

Lõuna-Eesti metallipruulijad Redneck Rampage salvestasid legendaarse rokipala "Aga ükskord" 20. sünnipäeva puhul loo uusversiooni. Tuletage meelde - "Aga ükskord algab aega, mil ma tulen mootorsaega läbi Kadrioru pargi...". Eesti alternatiivroki klassikaks saanud laul, mille teksti autorid on Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Olavi Ruitlane ning heliloojaks Aapo Ilves, salvestati esmakordselt kevadel 2005. Toona olid stuudios Orelipoiss, Peeter Jõgioja, Madis Aesma, Lili Lind, Sulev Salm ja teised. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, avaldavad teosele tõsist metalliläikelist austust reednekid, ja et tribuut oleks ehedam, võeti salka ka algupärandi üks solistidest ning laulu viisi autor Aapo Ilves. "Kui me Aapo eelmisel kevadel enda plaadiesitlusele esinema kutsusime, tekkis loomulikult idee ka ühiselt üles astuda ja pidime valima loo" ütles Redneck Rampage trummilööja Martin Jüssi, ""Aga Ükskord" tundus meile loomupäraselt hevi ja laulupeo materjali on selles loos ka piisavalt. Ühisjauramine mitmetel lavalaudadel viis lõpuks stuudiosse välja ja siin on tulemus!" Aapo Ilves on tagasihoidlik ja napisõnaline ja lisab ainult: "Väärikas taasesitus!"

"Aga ükskord"
Viis Aapo Ilves.
Sõnad F. R. Kreutzwald, F. Löwe, P. Petersen, O. Ruitlane.

Esitavad Aapo Ilves ja Redneck Rampage, koosseisus:

Laul: Aapo Ilves, Karl Nagel
Soolokitarr: Indrek Kõnnussaar
Rütmikitarr: Allan "Käpp" Arjokesse
Basskitarr: Enriko Tooding
Trummid: Martin Jüssi

Miksis ja masterdas Haldor Grunberg (Satanic Audio).

Video Jüri-Illimar Reinberg-Shestakov, kasutatud Aapo Ilvese, Kaija Kängsepa ja Tiit Kõnnussaare materjale.

Vaata videot loole "Aga ükskord" siit: https://www.youtube.com/watch?v=hVkw8VZPook

Lugu on allalaetav siit: https://drive.google.com/file/d/1cTZjYtGxAwI8YOA8j1UhG7bddfyV8ybH/view?usp=drive_link

Redneck Rampage’i ja Aapo Ilvese tegemisi saad jälgida:
https://www.facebook.com/redneckrampageband

https://www.instagram.com/redneckrampageband

https://www.facebook.com/ilvesaapo

AGA ÜKSKORD

aber einmal naht die zeit sich
wo die späne von zwei enden
angezündet loh'n und lodern
gleicher zeit die flammengluten

machen frei die hand des helden
dann kehrt heim der kalevide
seinen kindern glück zu bringen,
estenlande neu zu scaffen

aga ükskord algab aega
mil ma tulen mootorsaega
läbi kadrioru pargi
lõikan kada tarvis hargi

roidan mööda võsaääri
hiies ohverdan pasknääri
meriväljal leiboriste
tapan läbi linguviske

emajõkke suubub niger
kõigest kogetust saab siiber
kuni kalev kolgib siili
saatses enne hiina piiri

ostab presidendipere
islandi ja surnumere
küllap ükskord hing saab päitsed
valge kitli pikad käised

kaelas vanemuise kannel
saia käigust väljub anvelt
pihk kõik pirrud leeki torkab
suitseb marlborot, mahorkat

aga ükskord algab aega
supi hind saab tasa praega
aga ükskord algab aega
valge palat kõrge laega

aga ükskord algab aega
mil ma tulen mootorsaega
läbi kadrioru pargi
lõikan kada tarvis hargi

aga ükskord algab aega
mil ma tulen mootorsaega
oma rahval õnne tooma
eesti põlve uueks looma 

--

Redneck Rampage

southern/groove metal from Tartu, Estonia
bookings, info etc - tel. +372 5804 1103
https://www.facebook.com/redneckrampageband

Poeedid lasid soki õhku!

 Ilmus lasteluuleraamat "Isa sokk on tuulelohe".

Poeedid Contra, Aapo Ilves, Jaan Pehk ja Alar Pikkorainen kudusid isale ja lastele juba viienda soki ja lasid selle kohe ka tuulde. Nimelt andsid nad välja järjekordse lasteluulekogu, mis sai nimeks "Isa sokk on tuulelohe".

Sõpruskonna neli esimest raamatut pealkirjadega  «Isa sokk on matkasell» (2012), «Isa sokk on ufonaut» (2013), «Isa sokk on merekaru» (2015) ja "Isa sokk on spordimees" (2024) on algusest peale nautinud menu ja suur osa värsse on leidnud tee teistessegi kogumikesse, lasteperioodikasse ja lauludesse. Merekaru-raamatus osales ka klassik Paul-Eerik Rummo.

Kõikide raamatute kujundused ja illustratsioonid on loonud Kosmosemuttide koomiksi autor Alar Pikkorainen, kellelt ka sarja idee.

Mõne päeva eest anti teada, et nelik pälvis eelmise raamatu "Isa sokk on spordimees" eest Karl Eduard Söödi nimelise luuleauhinna lastepreemia.

Meenutuseks esimese raamatu "Isa sokk on matkasell" (2012) tutvustus:
Kes meist ei tunneks isa sokki. See lahedalt lössis olemisega sõbralik tegelane satub meie teele küll elutoas, vanni ääre all või ka mõnes täiesti ootamatus kohas, kust teda otsidagi ei oska. Isa sokk reisib palju ringi ja on seetõttu pidevalt kadunud, kuid selle eest avara silmaringiga ja rõõmus. Eesti tuntud luuletajad on kokku pannud naljakad ja ka tõsielulised luuletused, mida on õhtul mõnus lastele kasvõi unejutuks ette lugeda.

Othello (feat William Shakespeare)

 See on lugu kutist, kelle nimi on Othello.
Tõmmunahkne väejuht, mitte suvaline Vello.
Tema puhul kehtib loosung bee ell emm,
ta ei ole kuskilt otsast suvaline klemm.

Määrati ta Küprosele ülemkuberneriks,
naine on tal valge põsesarnast kubemeni,
suisa üle keha, iluiidol üle maa,
nime järgi nimetatud Desdemonana.

Edasine kammaijaa on keeruline värk,
mängu tuleb Jago, kellel nigel elujärg.
Desdemona temast üldse väljagi ei tee,
sest Othello varustus on poolemeetrine.

Jago oma ihades ei jäänud passima,
tanki leidis tropi, kellel nimeks Cassio.
Ajas asjad nii, et ühes Desdemonaga
jalutama pidi ta ja teenet paluma,

aga välja paistis, nagu oleks neil romaan
ja Othellol tekkida võiks kindel arusaam,
et on olnud tema naise ihus teine mees.
Rämedat erootikat võis aduda idees.

Esikus ja tagatares, aida taga ka
ihumahladega oleks märjutatud maa,
truudus oleks välistatud või siis väga harv,
tõmmule Othellole on kasvatatud sarv.

Mingi suvalise räti Jago kätte sai,
selle sättis Cassiole külge padavai,
nagu oleks kaltsu kinkind ära Desdemona.
Tavaline inimene lihtsalt hakkaks jooma,

aga vat, Othello oli teise masti kutt,
väga kiivalt ajudes tal Desdemona tutt,
seda jätta teistele ei taha üldse ta,
sestap tuleb abikaasa ära killida.

Tapuasemeks on väga kaval võtta voodi,
surnukeha surnuna jääb ilusasti loodi
ja kui minut hiljem lugu tõese kõrva saad,
penetreerid iseendagi pistodaga.

Nõnda lõppes lugu kutist nimega Othello,
palju jama millestki ja ikka persekellad.

(Kuressaare Teatri lavastusele "Shakespeare'i kogutud teosed", 2020. Autorid A. Long, D. Singer, J. Winfield. Lavastaja Sander Pukk.)

Lõiguke suveteatrit Postimehes aastal 2023

 Aapo Ilves

Ilme Nüri suveteatris

Etenduse start hilines 20 minutit. Kunstnik oli kujunduses kasutanud suurt liivahunnikut, paari puuriita ja paarikümmet põhupalli. Liivakuhi oli hetkeks, mil teatriime algama pidanuks, paariaastaste lärmakate jõnglastega tihedalt kaetud. Ilmselt see ei sobinud dramatiseeringu ega kontseptsiooniga, sest mees, kes tundus olevat peakorraldaja, palus vanematel oma jõnglased ära kutsuda, nad segavat. Suurem osa eluõisi eemaldati püünelt kähku, paar lapsevanemat aga hakkasid valjuhäälselt põtkima: kas see siis ei olegi koguperetükk, no muidugi lähevad lapsed liiva sisse mängima, kui te siia liiva panete, kuidas te ometi aru ei saa, südametu lastevihkaja!

Reklaamis oli ju kirjas, et alla 12-aastastele mittesoovitatav, pareeris korraldaja ja sai teada, et reklaame üldse ei loetagi. Kui on suvetükk, siis on suvetükk ja muidugi võetakse kõik lapsed kaasa ja ega neid saa siis rihma otsas hoida. Makske meile piletiraha tagasi!

Eluülikooli vilistlastest täiskohaga emmed-issid, mõtles Ilme ega heldinud. Elu neil kerge ei ole, aga ehk tulevad siiski kuidagi toime. Suveõhtu tuulekeses heljus sääsetõrjevahendite mürgist hõngu. Parem ikka kui talvise teatrisaali tappev parfüümilehk, tõdes Ilme. Teatrijuht jõudis kokkuleppele ka endid lavakujunduse põhule ja riitadele sättinud seltskonnaga ning mänguplats oligi vaba. Siin sõidavad täna ka suured masinad ja liiguvad hobused, kõlas hoiatus, palun ärge liikuge etenduse ajal märgulintidest ettepoole, see on ohtlik!

Kusagilt vasakult hakkas kostma ansambli Meie Mees pala «Sinine vilkur» ning tõmmati käima trimmer. Ohoo, mõtles Ilme, eestluse põhitalad. Väga tugev ja tabavate algushelidega tükk, kiidan! Teatrijuht seevastu värvus näost tumelillaks ning tõttas kiirete sammudega müraallika suunas. Minut hiljem lisandusid vilkurilaulule ja tärinale vandesõnad, kõlas paar heledat laksu ja platsile saabus vaikus. Etendus võis alata.

Kõik oli tavapärane. Hobinäitlejad, kui neil parajasti teksti polnud, seisid võltsilt naeratades või tuima näoga vahtides paigal ja kui nende kord tuli, vuristasid oma osa kätega vehkides maha ja taandusid. Vahel tõttas naljakalt jalgu loopides üle lava Sisse Ostetud Staar ja ütles midagi vaimukat. Pool teksti oli murrakus ja üks umbes 12-aastane poiss Ilme selja taga, kes pidevalt tema pinki jalgadega togis, küsis issilt alati, et mida see onu või tädi nüüd ütles. Isa seletas uhkelt ja pälvis Ilme pinginaabrilt, väga pika ja lokkis habemega mehelt kurja üleõlapilgu ning vaikimisele suunava huultele surutud sõrme žesti. «Teil vist ei ole lapsi,» nentis issi. «See ei puutu asjasse,» vastas habemik. Siiski jäi tõlkimine pisut vaiksemaks.

Kui lavale tuli rahvatantsutrupp, ohkas habemega mees raskelt ja rüüpas põuepudelist tummise lonksu. «Näe, see karvane onu joob,» teatas seljatagune poiss. «Jah, joodikud joovadki kogu aeg,» vastas isa. Laval tuigerdasid kaks purjus inimesi mängivat rahvanäitlejat ja ajasid sügavat juttu. Ilme pinginaabri lõuajuuksed vappusid imelikult. Ta naerab, taipas Ilme ja luges mehe karvastelt huultelt: improviseerivad, raisk!

Esimene plahvatus aktiveeris kõik publikusse smugeldatud imikud ja ilmselt pooled autoalarmid parklas, aga õnneks algaski kohe vaheaeg. See kestis tunni. Ilme jalutas ringi. Kausike viineriseljankat maksis kaksteist eurot, värske soolakurk kolm, singileib viieka. «Mõtlesin küll,» seletas teatrijuht vahvlite ja koduõlle leti kõrval ühele hallipäisele prouale, «et kui teen esietenduse keset nädalat, siis proled ei saa tulla, aga, kurat, puhkuste aeg».

Taamal õitses lavastaja, kummaski kaenlas atraktiivne blondiin. Ilmest möödus grupp kultuuriajakirjanikke. «Tal on see kohe nagu kaubamärk juba, et tapa teksti tõmmeldes, peida mõte röökides,» kuulis Ilme jutukatket. Ajakirjanikud suundusid lavastaja juurde ja tervitasid teda aupaklikult. Lavastaja noogutas armulikult. Sirelivõsa kõrval märkas Ilme mehi, kes ennist purjutajaid mängisid. Nad ei olnud veel rollist välja tulnud, tuikusid ja üks vist oksendas veidi. Selline pühendumine, mõtles Ilme, tõelised professionaalid.

Teises vaatuses näidati ka nappides bikiinides järelteismelisi neide ning liivahunniku otsa talutati suurte kõverate sarvedega kits. Pika habemega mees Ilme kõrvale tagasi ei tulnudki ja ilmus taarudes välja alles lõpuaplausiks. Selgus, et tegemist on tüki autoriga. Ilme imbus järelpeole, kuulas erinevate seltskondade jutte ja sai palju targemaks. Me elame murrangulisel ajal. Iga kuum suvepäev viib meist põhjamaadest kaugemale. Hermakas ja Tooming keeranuks endid hauas ringi, aga Tooming elab.

Ilme jõi ennast tasuta veinist mõnusalt purju ja viis autori enda poole koju.

(Postimees, 15. juuli 2023)

Lõiguke suveteatrit lavastusest "Pulmatrall" (Aapo Ilves 2011)

 Katkend lavastusest "Pulmatrall", Aapo Ilves 2011

...

Esimene Näitlejanna: Mida sa veel sel suvel teed peale „Pulmatralli“?

Teine Näitlejanna: Me teeme "Kõige uuemat Vargamäed" Pühajärvel. Kõik näitlejannad on kogu etenduse aja bikiinides. Meestel on võimlemistrikood seljas. Ja Smilers mängib taustaks.

Esimene Näitlejanna: Normaalne. Meil on kah järve-värk, üks talumees kaevas järve ja parv ujub seal peal ja meie teeme Boney-M'i hitte koos kammerkoori ja sümfooniaorkestriga. Kusjuures orkester on hoopis ühe teise järve peal, sest sinna esimese peale ei mahtunud ära, ja siis on suured ekraanid mõlema järve taga ja kantakse üle, ja internetti läheb kah kohe ja euroopa rahad on peal, maaelu edendamise värk.

Teine Näitlejanna: Aga Urruaugu teatritalus on meil „Ukuaru“, see on väga eksklusiivne värk, ainult neli inimest saab korraga etendusele publikuks tulla. Pilet on kolmsada eurot.

Esimene Näitlejanna: Normaalne. Mul on Saaremaal üks rahvateatri-asi kah, viiesaja amatöörnäitlejaga, pluss Kuperjanovi pataljon, teeme Vana Testamenti. Mina olen Loti naine.

Teine Näitlejanna: Ahjaa, paar lastevärki on kah mul, ühes olen kass ja teises olen Buratino ema.

Esimene Näitlejanna: (mõtleb pingsalt) Ee... Mul on... Aa, mul on ju siis veel see Katuseteatri-asi. Hakkame ühe noore lavastaja tükki tegema,  „Karlsson lendab ära“. See on lahendatud veidikene nagu Kabuki-teatri võtmes, aga kõik näitlejad on naised, mitte mehed.

Teine Näitlejanna: (nüüd on tema kord pingsalt mõelda) Mm... Seda, et... Ee... Nojah, seriaalivõtted on mul kah muidugi vist. Ja võib-olla kutsutakse ühte filmi. Või kahte. Või... Kolme...

(natuke aega valiseb lava piinlik vaikus, mille rõhutamiseks võiks kosta juba esimesest vaatusest tuttavat öist taustaheli, öölindu või ritsikat)

Esimene Näitlejanna: (katkestab vaikuse) Jah, tore ikka, kui suvel niisama ei pea vahtima. Aga kus ...(mõne laval mitteviibiva näitleja nimi)... on?

Teine Näitlejanna: Tal on "Rabandus".

Esimene  Näitlejanna: (ehmub) Issand!?

Teine Näitlejanna: Jah, ta teeb Pedeste mõisas Vana Puškini teatriga Dostojevski "Rabandust", jõuab veidi hiljem.

Esimene  Näitlejanna: Uh, ma juba mõtlesin ei tea, mida. Aga võta vaata nüüd seda kah. (annab mingi paberilehe Teisele, võtab endale kah, loevad veidike aega vaikides, siis panevad lehed käest)

Esimene Näitlejanna: Kuule, aga miks sa seisad kogu aeg? Istu!

Teine Näitlejanna: Mkm.

Esimene Näitlejanna: Miks?

Teine Näitlejanna: Ma ei saa istuda.

Esimene Näitlejanna: Miks?

Teine Näitlejanna: (salatsevalt) No lihtsalt ei saa.

Esimene Näitlejanna: Miks?

Teine Näitlejanna: Ei saa.

Esimene Näitlejanna: (taipab, tõuseb püsti, hakkab ründavalt käituma) Aa! Ahsoo! Ah sedasi! Või nii!? Et tema ei saa meil siis täna istuda!? Ah selle pärast oligi öösel lakaluuk seestpoolt kinni, jah!?

Teine Näitlejanna: (taganeb) Võib-olla oli, võib-olla oli jah...

Esimene Näitlejanna: Ahsoo! Või võib-olla! Ja mida sa õhetad! Mida sa õitsed nüüd siin?!

Teine Näitlejanna: Ei midagi, niisama...

Esimene Näitlejanna: Mida sa, lits, õige arvad endast!? Ah!? Et sa võid valimatult kõiki mehi näppida, jah?!

Teine Näitlejanna: (asub vasturünnakule) Ei või siis või!? Sina hakkad mind keelama või?!

Esimene Näitlejanna: Libu!

Teine Näitlejanna: Hahaa! Vaat, kes räägib!

Esimene Näitlejanna: Mida sa tahad öelda nüüd!?

Teine Näitlejanna: Kes teisele ütleb, see ise on! Lits!

Esimene Näitlejanna: Kurat, nüüd sa saad!

Teine Näitlejanna: Mina juba sain, sina istu oma piprakauna otsas edasi!

Esimene Näitlejanna: No oota! (sööstab Teisele kallale)

(tekib suuremat sorti naistekisma ja -maadlus a´la wrestling, argumentideks „sina ei näpi minu varsi!“, „kuradi lits!“ jms. Poole pealt tuleb Lavastaja, vaatab kätši rahulolevalt muiates pealt. Taustamuusika või -mingi ärev trummikolin oleks abiks. Lõpuks jäävad näitlejannad maadlushaardes lõõtsutama, märkavad Lavastajat)

Lavastaja: (plaksutab käsi) Väga tublid. Braavo! Tõeliselt hea!. Mis kohast te tegite?

Teine Näitlejanna: Sellest kohast, et „Kuule, aga miks sa seisad kogu aeg? Istu! Ma ei saa istuda! Miks...“

Esimene Näitlejanna: „Ah selle pärast oli eile lakaluuk seestpoolt kinni“, sealt tegime jah.

Lavastaja: Väga tublid, tõesti. Väga hästi tuleb välja juba.

...

Ivan Narodny'st ja lavastusest

Ivan Narodny oli päriselt olemas. Ta sündis Jaan Sibulana 23.11.1869 Vilustes Sibulamäel, Leevilt 9 km Räpina poole. Leevi laululava asub vana maantee ääres, Jaan möödus siit teel Võrru ja tagasi lugematu arv kordi. Võrus pidas ta raamatukauplust-fotoateljeed, samuti püüdis sinna püstitada Kreutzwaldi mälestussammast, aga tsaarivalitsus ei andnud selleks luba. Ta asutas Räpinasse karskusseltsi Võhandu, plaanis kirjutada võrokestele eepose, avaldas nime all Jaan Talune ajalehtedes luuletusi ja jutte, kuulus Õpetatud Eesti Seltsi ja oli üleüldse väga usin Eesti Asja ajaja. Lisaks põlgas hr Sibul-Talune kõigest hingest tubakat ja alkoholi ning oli ka taimetoitlane.

Siis aga juhtus valerahaskandaal. Meie lavastuses on sellest ja selle ajenditest juttu. Jaan sai maitsta vanglaleiba ja tunda psühhiaatriahaigla rõskust. Süüdi ega nõdrameelseks teda siiski ei kuulutatud.

Edasi lähevad asjad sürreaalseks. Ühtäkki ei mahu Jaan Sibul enam Räpina kihelkonda ära. Ta seikleb Euroopas, annab Berliinis välja eestikeelset sotsiaaldemokraatlikku ajalehte „Edu“, satub mingil arusaamatul põhjusel Narva kommuuni saadikuna kommunistide legendaarsele konverentsile Tamperes – jah, Lenin ja Stalin olid ka seal, purjutasid ja paugutasid - ja aastal 1906 maabub Ameerikas. Siit algab tema tähelend juba Ivan Narodny'na, saatjaks arrogantne bluff. Me pole lavastuses erilist fantaasiat kasutama pidanud, Narodny tegi kõik meie eest ise ära. Koostöö Mark Twain'iga ja Maksim Gorki turnee, enda kuulutamine Vene revolutsiooni kindraliks, enese valetamine muusika- ja kunstikriitikuks ja sellena eduka karjääri tegemine, kõik see toimus päriselt. Samuti ingliskeelsete raamatute ja näidendite kirjutamine. Meie teatritükki ei mahtunud elegantne väljavingerdamine kahe naisega korraga abielus olemise süüdistusest ja veel paljutki. Õnneks saame näidata tema osa sündiva Eesti Wabariigi aitamises varustusega Vabadussõjas, 1939. aasta hoiatusi Venemaaga baaside lepingu sõlmimise eest ja paljut muud, mida Jaan-Ivan ookeani tagant sünnimaa heaks tegi või teha püüdis. Kõigel sellel on vettpidavad dokumentaalsed tõestused. Võib ka uskuda, et kusagil Ameerika luureteenistuste arhiivis on vähemalt üks tüse kaust, mida meile ei näidata. 2016. aastal kuulutati Pennsylvania ülikoolis ajaloolase Ilja Vinitsky eestvõttel Narodny kõigi aegade suurimaks Venemaalt Ameerikasse jõudnud petiseks. Meil on, kelle üle uhkust tunda!

Kroonlinna mäss, mille juhiks Narodny end Ameerikasse jõudes kuulutas, oli esimene kolmest ja kõige pisem. Tookord, aastal 1905, jõid madrused endid kommunistideks ja laamendasid pelgalt õhtukese. Järgmised kaks Kroonlinna mässu olid suured ja verised ja nendes võideldi juba nõukogude võimu vastu. Ka Narodny vaated muutusid Ameerikas antisotsialistlikeks ja Eesti Asja ajamist ei lõpetanud ta eales.

Näidendis mainitava seikleja, kunstniku ja orientalisti Nikolai Roerich'i, Narodny sõbra, samuti nn verise paruni Ungern-Sternbergi ja tema Mongoolia aarde, samuti Stalini mahitusel Trotskile pähe löödud kirka kohta saab igaüks ise teavet juurde otsida. Narodny asjus tasub süviti minemiseks pöörduda raamatu „Kolm nime - üks mees“ poole, mille kokku seadjale Toivo Kitvelile on lavastuse tegijad tema uurimustöö eest nii tänulikud, et see suisa ei mahu sõnadesse äragi. Aitäh, Toivo!

Eesti langemine Nõukogude Liidu ikke alla tegi lõpu ka Ivan Narodny karjäärile. Tema Eesti Vabariiki saadetud arhiiv on tänini kaotsis ja mingit tasu ta selle eest ei saanud. Narodny lahkus 23.09.1953 Connecticuti väikelinnas Sharonis. Eesti ajalookäsitlus pole teda eales päris omaks tunnistanud. Veriora kangelasteks said ja jäid Pauline ja Jaan Sibula pojad Aleksander ja Leonhard, kes langesid kodukandis metsavendadena aastal 1945.

Mida sa näed

 

Karl Madis, Heini Vaikmaa ja Aapo Ilves avaldasid esimese koostööpala.

Sõnamänguline ja helge helikeelega laul räägib vaatamisest ja märkamisest ja selle pealkiri on "Mida sa näed".

Tõstke pilgud nutiseadmelt ja laske nootidel kõrvu paitada!

Helilooja Heini ja laulukirjanik Aapo olid koostööle Karliga juba mitu aastat mõelnud ja nüüd ongi esimene pääsuke pesast välja lennanud.

Mida ta sealt taevalaotusest näeb?

See on kuulajate märgata.

Mida sa näed

Vahel unes, vahel ilmsi

vett ja vilet näed.

Läbi sõrmede kui vaatad,

kiiker omast käest.

Vilega saab vilistada,

vee võib juua sõõmuga.

Silma petta kunstnik võtab

ette rõõmuga.

  Tähtis ei olegi,

  mida sa vaatad,

  hoopis on tähtis,

  mida sa näed!

  Laotuses pilvi võid pilguga saata,

  silmapiir pilgutab,

  aeg on kui käes.

Õppida võib minevikust

ette nägema.

Laiendame silmaringi

sinisilmsena.

Südame ja hinge peegel,

teada on ju, mis on see.

Oma silm sind kuningana

aitab üle tee.

  Tähtis ei olegi,

  mida sa vaatad,

  hoopis on tähtis,

  mida sa näed!

  Laotuses pilvi võid pilguga saata,

  silmapiir pilgutab,

  aeg on kui käes.

      Väiksest aknast välja vaata,

      vaata metsa poole,

      pääsusilmad, need ei lenda

      eales lõunamaale.

      Nõelasilm ei ole sirkel,

      hoia silma peal,

      silma jääks et silma heites,

      mida silmas pead.

  Tähtis ei olegi,

  mida sa vaatad,

  hoopis on tähtis,

  mida sa näed!

  Laotuses pilvi võid pilguga saata,

  silmapiir pilgutab,

  aeg on kui käes.

KUULA!

Kommunikatsioon, kursus algajaile ja edasijõudnutele, obstsöönne versioon, esimene loeng:

Teabe edastamise kuldreegel:

Mis, kus ja kuna!

Maitsvad pirukad sitamaja taga lepikus 04. juunil kell 12!

Toode tekitab huvi, asukoht tekitab logistika, aeg vormistab otsuse, st kas ma saan mind huvitavat toodet sellesse kohta sel hetkel tarbima minna.

Seejärel võib olla mõne lausega ka, et kes ja miks. See võib huvi süvendada või mitte, aga põhiteave on juba käes ja see on kõige olulisem.

Traditsiooniline sitt:

Kõigepealt täiesti mõttetu soga sellest, kui mõnusad ja head me oleme, sest meie klubi on loodud juba aastal wglöä ja me toetasime ükskord ühte kodutut Nigeeria pankurit, kellel oli jalg haige, aga kohe anname sulle jube lahedat inffi (naerunägu) - delete.

Seejärel ajamääratlus kuna, mökk, veel veidi, et kuna, mökk-mökk, siis kus, kui seda üldse mäletatakse mainida, tükk tühja maad ja alles siis, et mis.

04. juunil! (narunägu, lilled, pääsuke) - nuu, on küll selline kuupäev, ja siis? - delete.

Kell 12 (naerunägu, päike) - krt, iga päev on kell 12! - delete.

Tulge kõik kindlasti kohale terve perega! (naerunägu lilled) - ma otsin su üles ja löön kontsaga pähe, idioot! - delete.

...sitamaja taga lepikus! - no kurat, minge persse, mul pole sinna asja ju, ma pean tööd tegema, aitab küll! - delete.

...maitsvad pirukad! - oo, jaa, pirukat tahaks küll, aga kus ja kuna saab? Naah, ei leia teavet!

Olgu, teine loeng ka:

Kus su bisnis asub?

Kui sul on lahe puhvet, mägrafarm, mängumaa või spaa vms, siis PANE OMA KURAMUSE KODULEHELE JA FACEBOOKILEHELE KOHE ESIMESEL KLIKIL NÄHTAVASSE KOHTA SELLE ASUKOHT! Aadress, kurat, vähemalt! Ja ostetud reklaamides ka!

Kui ma pean guugeldama hakkama ja saan lõpuks äriregistri kaudu teada ainult sinu tankisti juriidilise aadressi, siis see ei ole okei! Ma tahan kohe alguses, enne menüü lugemist, teada, kus su putka asub!

Palun ära raiska minu aega! Aitäh!

Isa sokk on tagasi!

 Ilmus lasteluuleraamat "Isa sokk on spordimees".

Luuletajad Aapo Ilves, Contra, Jaan Pehk ja Alar Pikkorainen üllitasid lasteluulekogu "Isa sokk on spordimees".

Raamat on sokiseeria neljas teos.

Eelnevalt on sõpradel ilmunud "Isa sokk on matkasell" (2012), "Isa sokk on ufonaut" (2013) ja "Isa sokk on merekaru" (2015).

Merekaru-raamatus asendas kontserttegevusega hõivatud Jaan Pehki vanameister Paul-Eerik Rummo.

Sokisari on olnud väga menukas ja suur osa värsse on leidnud tee ka teistesse kogumikesse ja lasteluule antoloogiasse.

Kõik raamatud on illustreerinud Kosmosemuttide koomiksi loojana tuntud Alar Pikkorainen, kes on ka sarja idee autor.  

Raamatut esitletakse 15. märtsil kell 18  Tallinnas kultuuri- ja kaubanduskeskuse Solaris raamatupoes Apollo.

Ivan Narodny personaalküsimus suurel laval

Esiteks osta pilet lavastusele "Ivan Narodny. Mees, kes luiskas tõde"

No ja nüüd loe:

Lugu näitemängust ja Narodnyst Lõuna-Eesti Postimehes, 26. jaanuar 2023

"Seest siiruviiruline, pealt mis värvi iganes". Aapo Ilves Ivan Narodnyst ja Toivo Kitveli raamatust "Kolm nime, üks mees" ajalehes KesKus, 12 märts 2018.

Lugu Ivan Narodnyst Lõunalehes, 25. august 2022, Vidrik Võsoberg

"Jaan Sibul / J. Talune / Ivan Narodny"
Vikerkaar, juuni 2007, Toivo Kitvel

Ivan Narodny novell "Tehismees", Vikerkaar, juuni 2017

"Veriora mees Jaan Sibul: kodumaal naerualune, Ameerikas kuulsaim eestlane". Tõnis Erilaid, Õhtuleht, 15. oktoober 2021

"Kuidas Eesti aferistist USAs kuulus mees sai" Tõnis Erilaid, Õhtuleht, 23. november 2013

Lurich ja Narodny, spioonid ja spioonikütid - "Georg Lurich, spioonide hirm". Mart Kuldkepp, Sirp, 16. november 2018