Vahvus ja teised lood

 ...eesti keeles ja ukraina keeles, kliki julgesti!

"Vahvus"

Kui vaenlane kord julgeb meie maale astuda,
siis kohe võimsa rusika saab molu vastu ta!
Kõik tiblad mutta tampida ei ole meil probleem,
siis pruudi juurde vantsida, nööpaugus krüsanteem.
Jah, pruudi juurde vantsida, nööpaugus krüsanteem.

Ai tsihh-tsihh-tsahh,
ja meil on vahvus!
Igavesti kestma
peab me riik ja rahvas!

Ai tsihh-tsihh-tsahh,
ja meil on vahvus!
Igavesti kestma
peab me riik ja rahvas hea!

Kui põrguväravas on mõnel mehel jalad alt,
siis teistel aega kulub lihtsalt veidi pikemalt,
kuid vääramatult nentida on loogiline tõik,
et oma otsa leiavad siin vallutajad kõik.
Jah, oma otsa leiavad siin vallutajad kõik!

Ai tsihh-tsihh-tsahh...

Ja kuigi emadel ei tule puudu silmaveest,
me peame võitlema, sest nõnda ütleb süda sees
ja igavesti endile peab jääma Isamaa,
kus vaprust hoida ülal eestikeelse lauluga!
Jah, vaprust hoida ülal eestikeelse lauluga!

Ai tsihh-tsihh-tsahh

Kolm olulist

 Nahkhiired.

Kunagi ma kuulsin nende kajaloodisirinat, enam mitte. Nad on öine vahtkond, võtavad sääsevalve peaaegu märkamatult pääsukestelt ja piiritajatelt üle, vereimejatele jääb julget aega napp pooltund. See, kui meil läheb hästi, pole nahkhiirtele hea, iga renoveeritud katus või lammutatud tondiloss teeb suveöötaeva käsitiivalistest tühjemaks. Põlispuid enam juurde ei tehta, madaltihe haljastus ja euroopalikud väärtused, kurb. Ja muidugi nahkhiir kui sümbol, olevus loomade ja lindude vahel. Lindilves kirjanduse ja muusika piiril.

Ignorantsus.

Karmateooria kaudu oleme me eelmistes kehastustes küllaltki pahasti käitunud, sest elame huvitaval ajal. Keegi ei tea tegelikult eriti midagi ja õigus peaks nagu olema sellel, kes televiisoris rohkem pläkutab. Haa! Televiisor tuleb lihtsalt välja lülitada, portaale ei pea üldse avamagi, sotsiaalvõrgustikku saab võtta lihtsalt kui kassipiltidega tapeeti. Kui ma teid ei kuula, ei pääse te ka mulle pähe. Paras!

Vaikimine.

Kunagi peaaegu inimpõlv tagasi istusin ma kirjanik Jüri Ehlvestiga Mehikoormas paadisillal. Kummalgi oli oma pudel, me vaatasime loojangut, vaikisime, rüüpasime ja vahepeal noogutasime üksteisele nõusolevalt. Targa inimesega koos on tore vaikida. Hommik leidis mu juba Räpinast kodust, mu voodis oli üks ilus kirjanik, voodi ees kole, maja peal erinevatel horisontaalsetel pindadel veel mõned ja köögipõrandal suisa illustraator. Vaikimine on seiklus ja nii võib jõuda kaugele.

(Eesti Ekspress, 28.07.2021)

mine p*tsi, windows 10!

mine p*tsi, windows 10!

lihtsalt mine, ja vali selleks mingi eriti kole p*ts!

sa ei ole tehtud inimestele ja sind ei ole teinud inimesed!

p*ts on sinu ainus võimalus!

jälk iseennast imev toode!

tööd sinuga teha ei saa, inimestega suhelda sinuga ei saa!

sul saab lasta ainult lõppematult iseennast veel jälgimaks tuunida.

mis on sinu eksistentsi õigustus?

seda lihtsalt ei ole!

mine p*tsi, windows 10!

isegi, kui sa pole sealt kunagi välja saanudki!

ja eriti sügavale topi see oma cortana!

sa oled ainult vastik nuhkvara ja sind tuleks haagi kohtu otsusega keelata!

windows 10 ongi skynet, terminaatorimaailma skynet!

jälk!

mine p*tsi, windows 10!

Mida mina väikeettevõtjana e-arveid edastavalt keskkonnalt eeldan ja ootan ja vajan:

 Nii!

Ma olen väikeettevõtja ja mu käive pole just üleliia suur.

Minu raamatupidamiseks on minu pangaväljavõte.

Selles mõttes võite selle arhiveeriva ja raamatupidamisosa endile taha toppida, ma ei vaja seda ja ma ei kavatse hakata selle eest maksma.

Ma vajan lihtsat lahendust, kuhu saab märkida:

Minu ettevõtte nime ja registrikoodi ja kontonumbri.

Minu poolt osutatud teenuse või kauba nimetuse, hinna ja koguse.

Maksja ametliku ärinime ja hädakorral ka registrikoodi, kui ma seda tean või viitsin otsida.

Keskkond peab olema võimeline emma-kumma järgi muud andmed äriregistrist üles leidma.

Kuna tihtipeale on arve saajaks-tellijaks allasutus ja maksjaks haldav asutus, pean ma saama need arvele eraldi märkida.

See on väga oluline!

Väga-väga-väga oluline!

Kui te sellest aru ei saa, siis kerige e-arve-teenuse turult konkreetselt sinna vene sõjalaeva kõrvale!

Samuti pean ma saama selgitusse haldavale asutusele arusaadavalt ja ilma tähemärkide limiidita kirjutada, mille eest nad maksavad ja kes konkreetselt vastutajana selle teenuse/toote tellis.

Mida ma ei vaja:

Vaikimisi lisatud käibemaksu.

Mingeid arusaamatuid kohustuslikke välju, mida ma ei oska täita ja ei tahagi osata täita ja ei kavatsegi hakata oskama täita.

Kurat, ma ei tee brutol ja netolgi vahet, ja te hakkate mulle mingit hiina keelt pähe määrima!

Seda, et ma pean olema hiromant ja leidma kusagilt karup*rsest üles lahtri, kus määrata käsitsi, kas maksja on ettevõte või riigiettevõte või vanakuradi vanaema. 

Mis see minu asi on?

Ma tahan oma teenitud palka kätte saada lihtsalt!

Ma tahan saata arvet ja ma ei tahagi teada, et on veel mingid muud võimalused ja ma pean selgeltnägijana leidma selle kuradima augu, kust valida käsitsi justnimelt e-arve.

Ma tahan teada ja näha, kas see kuradima e-arve läks kohale ka üldse.

Ja kui te n*ssite enam vähem toimiva keskkonna "klientide paremaks teenindamiseks" täiega p*tsi, siis üleviimise käigus ei pea kaotama ära minu pangaandmeid, päriselt ka!

Ja nii tark võiks see teie debiilsus ikka olla, et taipab IBAN numbri järgi ise ära, mis pangaga on tegemist ja mis on selle rahvusvaheline Business Identifier Code.

Minu minut on täpselt sama pikk, kui suvalise presidendi või arendaja minut ja ma ei pea seda raiskama guugeldamisele, kui see võiks ja peaks teenusepakkuja, vabandust, "teenusepakkuja" poolt juba tehtud olema.

Tra, küsige ettevõtjate käest, mis neil vaja on ja palgake programmeerijad ja disainerid!

Koristaja poeg ja ema sõbranna ei ole programmeerijad ja disainerid!

Ja ma ei taha ise saada mitte ühtegi e-arvet, mitte kunagi!

Mul on muud ka teha, näiteks tööd, kui käia iga paganama päev selles teie t*rastunud keskkonnas vahtimas, kas keegi mulle ehk arve on saatnud.

Lihtne!

Täiendatud: Ja, raisk, kui ma saadan arve, siis teie t*rastunud süsteem ei pea panema sellele eilset kuupäeva! Debiilikud!

Täiendatud: Ja, kurat võtaks, selle aja peale, loll Banqup, võiks avalehel juba ka "logi sisse" nupp olla. Mädapead, raisk!

Täiendatud: Ja ei helista mulle enne kella 12, lollakad!

Täiendatud: Ja kui mul on valitud saaja kanalik e-arve, siis ei pea robot ütlema, et arve saajal on kanaliks e-arve ja et kas ma olen ikka kindel, et tahan arve ära saata, sest saajal on kanaliks e-arve, aga mina olen ju valinud hoopis e-arve. Puhas kräpp!

Neli krimilugu

 Hakkasin krimikirjanikuks ja esimese hooga kohe kirjutasin neli krimilugu:

NELI KRIMILUGU @YPSILON

Ussisaar

Ussisaar

Dmitri Bõkov, tõlkinud Aapo Ilves
(Tõlgitud Martin Šmutovi palvel. Tõlge on autoriseerimata ja ilma loata, sest D. Bõkoviga ei saadud ühendust)

Pool vaid sajast ja natuke peale
mahuks rahvast ja rohkem ei saa
Ussisaarele. Öeldakse, teame
rohkem kivike tema, kui maa,

kuhu randusin. Pole seal teha
mitte midagi. Emake riik
ütles: temaga seotud me keha,
ära minna ei tohi sa siit!

Kas on elu sel madude saarel?
Pole armu me vahel, vaid vaev.
Võtsin hoogu, et süljata kaares,
aga siis ujus pildile laev.

Pole palveid mul, pole ka needmist,
pole armastust, midagi ei.
Kui granaadina plahvataks, see vist
ainult natuke liigutaks neid.

Ainult laga, ei vähimat ilu,
paras põrgusse saata, kui pakk.
Ma ju vaatan ja näen ja ma tean ju,
Ussisaarel on rõve bardakk.

Ainult madudel teha siin veidi,
selga sügada, sisiseda.
Mingi laev üksi sügeleb reidil.
Pole mõtet, ehk teab ise ka.

On tööraamatus kirjas mul nõnda
piirivalvur sa oled ja nii
ainult makstud saab riigile võlg ja
tohid elada siis edasi.

Mõtlen, jah, oli õigus poeedil,
enda valida viimane lask.
Ütlen prantuse keeles vaid "merd!", vist
see on peenem, kui kodune "pask!"

"Käige persse!", ei ole ma leebe.
Näen, on kahur ja nekrut, kes laeb.
Lausun, mürsud kui lendavad teele:
"Mine munni, sa Venemaa laev!"

oleks mul üks

oleks mul üks ämber
väike ämbrike
müüksin maha tema
ostaks tihase

ostaks kohe mitu
ostaks teise veel
paneks oma kuke
nende vahele

ilvese kõne

 

Televaataja märkmed

Teleseriaalide arvustused, alustatud 10. 2021, täieneb:

Westworld - väga stiilne ja veniv küllaltki läbimõeldud skriptiga ila, välja arvatud kolmas hooaeg, mis on vinge, aga paraku on selle mõistmiseks vaja kaks eelmist ära näha. No ja neljas hooaeg imeb ja venib jälle sajaga.

Umbrella Academy - üsna stiilne ja väga veniv läbimõeldust teeskleva skriptiga lumehelbekeste sitt. Samas teine hooaeg läheb avaosas kohe hooga käima, esialgu vaatan edasi.

American Gods - väga stiilne ja väga veniv väga masendava skriptiga ja mitte ühtegi iseeneses sisalduvat võimalust ära kasutav ila. Jäi pooleli.

The Doom Patrol - peeretava eesli sürrealistlik unenägu, valdavalt positiivne, välja arvatud episoodid see, too ja too, milles ujub pinnale lumehelbekeste sitt.  Teise hooaja esimene osa on nii vedel, et vist ei viitsi edasi vaadata.

Happy! - ühe hooajaga saime auga tippu ja keerasime kõik vindid üle, aga kahjuks kujutasime ette, et suudame jätkata. Esimest siiski soovitan.

Banshee - masendava skripti ja haleda stiiliga klišeedepundar, nutmaajav sitt.

His Dark Materials (Tema tumedad ained) -  klišeedepuntrasse uppuv vaese inimese harrypotter digiloomade fetishiga vaatajatele, kohutav sitt, hoidu!

Beforeigners (Ajapõgenikud) - Tore Norra ulmekrimi, mille tegijatel on olnud kõvasti lusti ja mitte õrna aimugi, kuhu ja kas üldse nad välja peaks jõudma. Teine hooag vaikselt tiksub! Toimetet: Teine hooaeg vaadatud. Ja nad jõudsid! Ja hästi jõudsid! Braavo! Lemmik!

Watchmen - bee-ell-emm, mask, mask, bee-ell-emm, mask, bee-elll-emm, mask jne. Kohati täitsa okei, aga pärast ei mäleta midagi.

Lovecraft County - bee-ell-emm, lumehelbesitt, bee-ell-emm, hale digikoll, bee-ell-emm, pask, jäi pooleli.

Maailmade sõda - Võid kohe lihtsalt magama minna, totaalne ajaraisk.

Hundiharidus - möga. Loobusin.

Elu pimeduse varjus - Vampiiiirid! Idiootidest vampiirid! Jee! Kindlasti vaadata!

Babylon-Berlin. Stiilne koledate inimeste verine ja perversne askeldamine umbes Põlva suuruses linnakeses. Esimese kahe hooaja lõpud on väga haiges vindis. Kolmas hooaeg on alguses pigem igav, aga siis läheb sajaga põnevaks!

Õnne 13 - Meie elu lugu. Mõnikord olen läinud televiisorist mööda selle ajal, ükskord Veiko Märka elas pargis kollases telgis ja jõi õlut ja see oli naljakas. 

Tales from the Tour Bus - Beavis'e ja Butthead'i isa on teinud dokkmultika kantrimuusika ajaloost. Hariv, stiilne, rahulik ja raju.

Avenue 5 - Jaa, on huumor, on hiigelsuur kosmosekruiisilaev riigitäie reisijatega, on palju paksu pahandust ja hubast tubateatrit, pluss Hugh Laurie! Võib!

Enneolematud (The Nevers) - aurupunki on, ulmet on, kauneid kõva rusikaga naisi on, lumehelbesedasamust on, bee-ell-emmi on, õnneks kahte viimast küllaltki talutavates kogustes ja aurupunk ikkagi võidab.

Jätkub...

Sõnaseletused:

Lumehelbekeste sitt - olukord, mil selle asemel, et vanakooli märulite kombel vaenlasele molli sõita, hakkavad vaesed õnnetud ahistatavad lapsepõlve traumadest jahuma. Ja nad ei lõpetagi ära!

Bee-ell-emm - Black Lives Matters. Rassismi võimendamine ja solvav määrimine pähe inimestele/rahvastele/televaatajatele, kel sellega vähimatki pistmist pole. Tra, ma kuulan Jimi Hendrixit ja John Lee Hooker'it, jätame selle teema nüüd maha!

Vanasti ja nüüd

Keel muutub ajas, see on kindel ja loogiline. Hakkan siia koguma teisenenud väljendeid. Kõigepealt siis nii, nagu vanasti, st mõnekümne aasta eest oli, ja seejärel tänapäevane kuju.

Vanasti ja nüüd:

Präska - käsitööõlu

Tüütus - sädeinimene

Loll ja laisk - düsgraaf, düsleksik jne

Närvihaige - ärevushäirega jne

Niitmata muru - kureeritud elurikkus

Tappa ja põletada - arendada ja majandada

Hävitama - väärindama

Annekteerima, okupeerima - missioonil osalema

Vikerkaarelipp - ETKVL - vikerkaarelipp - LGBT

Terve - asümptomaatiline

Näitleja Joller - perearst Joller

Sõda kaotama - vägesid välja viima

Jobu - tähelepanuhäirega, ATH

S*tt film, laul, etendus vms - ma ei ole sihtgrupp

Jama - see ei kõneta mind

Soss-sepp - hanke võitja

Lendas üle käopesa - flea over the cocknest

Töötu - uutele väljakutsetele avatud

Tööinimene - toimiv alkohoolik

Keerasime kõik persse - tegime mõned muudatused klientide paremaks teenindamiseks

Lolli juttu ajama - narratiivi looma

Segregatsioon - nakkusohutuse tõendamise nõue

"Kes järel käib?" - tarneahelakonverents

Rublane ring - koostööümarlaud

"Ei saa, minge persse!" - "See saadaks vale signaali."

Natsijuttu ajama - mõttega mängima

Kohustuslik vaktsineerimine - vabatahtlik vaktsineerimine

Naljatama - kogukonna reegleid rikkuma

Sõda algab - konflikt eskaleerub

Genotsiid - erioperatsioon

Hale pask - e-arve süsteem

Aapo Ilves ja Supernova - Räpina laul

mõned ekraanilöögid

 

Konverents "Ilves Võhandu kaldalt"

 

Muinasjutt alukamehest

Alukamees

Ühel väikesel poisil oli huvitav komme. Alati, kui tal tuju heaks läks, võttis ta riided seljast ära ja hakkas aluspükste väel trallitama. Teistele tegi see nalja. Nad ütlesid:
"Vaadake, meie poisul on jälle hea tuju!"
Selle kombe tõttu ei käinud poiss talvel kunagi kelgumäel. Seal oleks võinud ju tuju heaks minna, aga talviti hakkab aluspükste väel õues väga külm.
Siis läks poiss kooli. Kui ta hea hinde sai, muutus ta rõõmsaks ning kooris ennast aluspükste väele. See aga ei meeldinud õpetajatele. Nad kutsusid alati poisi vanemad kooli ja noomisid neid. Vanemad laiutasid ainult käsi ja ütlesid:
"Mis teha, tal on lihtsalt selline komme!"
Õnneks sai poiss häid hindeid väga harva ja ka tuju polnud enamasti kiita, sest tegelikult talle koolis eriti ei meeldinud.
Siis sai kool läbi ja poisi ees oli maailm korraga valla. Ta võis igal pool käia ja teha kõike, mis pähe tuleb. Oh seda rõõmu! Inimestele tema imelik komme siiski millegipärast ei meeldinud. Kord, kui poiss, kellest oli selleks hetkeks juba mees kasvanud, ennast lõbustuspargis taaskord hästi tundis, ütles üks mööduja:
"Aga kuule, võta siis juba aluspüksid kah jalast ära!"
"Mis te nüüd!" ehmus mees. "See oleks ju ebasünnis!"
"Sa oled nõme alukamees!" teatas teine mööduja. "Mine ära!"
Mees otsustas sõita kaugele Lõunamere saarele. Seal on kogu aeg soe ilm, järelikult ka hea tuju, ja inimesed kannavad nagunii võimalikult vähe riideid.
Saarel, millele mees suundus, elasid inimsööjad. Tegelikult olid nad väga tsiviliseeritud ega olnud juba üle saja aasta kedagi ära söönud. Targad mehed ÜRO's hakkasid kultuuripärandi kadumise pärast muretsema. Nad saatsid saareelanikele kirja:
"Te võite ühe inimese ära süüa. Aga ainult täna ja siis, kui keegi selle eest pärast natukeseks ajaks vangi läheb."
"Mina võin vangi minna küll!" ütles kõige vanem pärismaalane. "Ma suren nagunii varsti ära, aga enne seda oleks tore veidike inimlihaga maiustada! Mu vanaema rääkis, et mõni inimene võib päris hea olla."
Samal hetkel jõudis laagriplatsile meie jutu peategelane. Tal oli juba väga hea tuju. Pärismaalaste pealik teretas teda ja ütles:
"Olge nii kena ja astuge sellesse patta!"
"Olgu!" vastas mees ja hakkas suurde kastrulisse ronima. Ta arvas, et saare tumedanahalised põliselanikud kutsuvad teda tünnisauna.
"Oot-oot!" ütles pealik. "Ehk te võtaksite enne aluspüksid ikka kah jalast ära!"
"Mis te nüüd!" vastas mees. "See oleks ju ebasünnis!"
"Need on teil kindlasti juba mitu päeva jalas olnud?" uuris pealik.
"Muidugi!" vastas mees uhkelt. "Päris mitu!"
Pärismaalased tirisid ta kähku pajast välja, läksid poodi ja ostsid hoopis pikkpoissi. Õhtune pidu ei jäänudki ära! Alukamees lõi koos teistega vägevasti tantsu ja vitsutas kõhu head-paremat täis. Kui ta surnud ei ole, elab ta sellel saarel praegugi.
Vaat siis, kuidas oma põhimõtetele truuks jäämisest võib mõnikord kasu olla!

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.

Metsamuinasjutt

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.

Metsamuinasjutt

Vanasti pidid mõisapreilid kandma korsetti. Korsett tekitas muljet, nagu oleks tütarlapse puusad laiemad, piht peenem ja rinnad suuremad. Kahjuks oli korsett väga ebamugav ja pigistas ihu.
Kord läks üks mõisapreili oma toapoisiga metsa lustima. Et lustida mugavam oleks, võttis ta korseti seljast ära ja asetas samblale. Sinna see ka ununes.
Paarisaja aasta pärast kasvas korsetile suu ja et tal oli olnud sammaldumise käigus palju aega maailma jälgida ja järele mõelda, oli see suu väga jutukas.
"Ma olen tehtud vaalaluust!" lobises korsett. "Vaalad on suurimad imetajad maakeral."
"Ahah," ütles nugis, kellel oli korseti sees pesa.
"Ja, mis kõige huvitavam, kõik vaalalised, kaasa arvatud delfiinid ja pringlid, põlvnevad maismaal elanud sõralistest! Sõralised on ka näiteks metskits, põder ja metssiga."
"Delfiinid ja metssiga," kordas nugis ja lakkus oma noorima poja kukalt.
"Metsakuklane on metsa sanitar, ta sööb puid kahjustavaid putukaid! Kõige tavalisem metsapuu Eestis on mänd. Männiriisikas on punakaspruuni värvi seen." ütles korsett ja vahetas siis kohe jälle teemat:
"Juunikuus on kolmkümmend päeva. Maa tiirleb ümber päikese."
Ümberkaudsed metsaloomad olid korsetile pideva vadistamise järgi nime andnud. Teda kutsuti Vadistavaks Korsetiks. Nugisele käis Vadistava Korseti lobisemine pisut närvidele.
"Sina oled metsnugis. Metsnugis on väga liikuva eluviisiga loom, kes võib ööpäeva jooksul läbida 10-12 kilomeetrit." uhkeldas Vadistav Korsett taaskord oma teadmistega..
"Ei ole mul täna kuhugi kiiret!" ütles nugis, kogus tasahilju pojad kokku ja kolis ära. Vadistav Korsett ei pannud seda tähelegi ja muudkui vatras:
"Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Isane metsvint on roosaka rinna, sinihalli pealae, rohelise selja ning musta-valgekirjute saba ja tiibadega lind. Punahirv elab metsades, rohumaadel, nõmmrabades ja võsastikes. Rabakana läheb õhtul magama ja tõuseb hommikul üles. Talvel sajab lund!"
Metsaloomad hakkasid Vadistava Korseti lagendikust eemale hoidma. Ühel päeval juhtus sinna siiski üks karupoeg, kes oli liiga palju televiisorit vaadanud. Ta koukis korseti lehtede ja prahi alt välja ning tõmbas enesele selga.
"Vaadake mind, ma olen teletäht!" uhkeldas karupoeg. Vadistav Korsett lagunes ära ning tema tükid pudenesid mustikapõõsastele laiali.
"Bõp! Bäp!" ütles korseti suu puraviku kõrvale langedes ning vaikis siis igaveseks. Karupoeg tegi lagendikult kiiresti minekut. Aga keegi polnud tema tegu näinudki. Kõik metsaloomad istusid urgudes ja pesades, vaatasid televiisorit, surfasid internetis või lugesid läikivate kaantega värvilisi ajakirju.

Muinasjutt sarimõrvarist

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.

Muinasjutt sarimõrvarist

Ühe väikese linna peatänaval, postkontori juurest lugedes neljanda maja teise trepikoja esimesel korrusel elas sarimõrvar, kes tappis iga päev ära vähemalt kolm-neli inimest. Mõttes. Harilikult tegi ta seda eriti jõhkral, vägivaldsel ja piinaval moel.
Tema ohvriks sattuda oli väga lihtne. Viskasid kommipaberi maha, läksid vales kohas üle tee, olid ebaviisakas – ja kohe mõtles sarimõrvar sulle piinarikka lõpu. Sarimõrvar oli hirmsate surmade maailmameister! Näiteks sellele tädile, kes alati kaupluse juures pingil istub ja tuvisid söödab, mõtles ta välja nii kohutava huku, et ma ei hakka seda sellesse muinasjuttu kirjagi panema! Mainin vaid, et selle nutika mõrva juures olid tegevad linnakese mõlemad tuvid, katkine triikraud, väävelhape, küünekäärid ja kaheksa pätsi kõvaks läinud peenleiba. Õudne!
Miks ta tädiga niimoodi käitus? Eks ikka seetõttu, et memmeke oli prillid koju unustanud, ei tundnud sarimõrvarit õhtuhämaras ära ega ütelnud tere.
Kodus pani sarimõrvar kõik oma koletud, kuid nutikad mõrtsukatööd joonelisse Miki-hiire pildiga vihikusse kirja. Tema senine päevarekord oli tappa ühekorraga ära terve linnakese jalgpallimeeskond koos bussijuhi, väravavahi ja treeneriga. Sarimõrvar kukutas nende bussi kuristikku, milles elasid näljased lõvid. Kuristikku ega lõvisid linnakeses küll polnud, aga miks nad siis kaotasid naaberlinna meeskonnale, kus on selle häbi ots?!
Igal õhtul, pärast oma roimade ülesmärkimist tabas sarimõrtsukat tohutu süütunne ning kahetsus. Ta jooksis politseijaoskonna juurde, koputas selle uksele ja palus:
„Tere! Palun pange mind kohe vangi, ma tapsin kirikuõpetaja ära, sest ta valetab kogu aeg, et Jumal on olemas! Talle kukkus selle eest torni otsast kukk pähe. Seda polnud lihtne saavutada, ma pidin kõigepealt...“
„Stopp! Igal õhtul räägite te selliseid imelikke jutte! Kirikuõpetaja on ju seal, teisel pool teed ja just noogutas meile!“ vastas politseinik. „Minge nüüd koju tagasi, ei pane me teid mingisugusesse vanglasse!“
Sarimõrvar tappis politseiniku kähku ära (selle juures olid abiks mõned mesilased, pakk võid, mürgitatud hõbekuul, roosa plastmassist kastekann, üleeilne ajaleht ja jupp traati), jättis temaga viisakalt hüvasti ja läks koju tagasi. Kodus vaevles ta ränkades südametunnistusepiinades, siis aga tuli ühtäkki heale mõttele:
„Ma maskeerin enda ära, koledaks meheks! Küll nad mu siis sisse lasevad ja vangi panevad!“
Sarimõrvar kleepis endale näkku jubeda ja pika valge habeme ja pani selga koleda punase hommikumantli. „Punane nagu veri!“ mõtles ta ise rahulolevalt. Igaks juhuks võttis ta kaasa ka suure koleda koti, mille toppis igasugust prügi täis. „Ütlen, et need on tapariistad!“ oli tal oma kavaluse üle hea meel.
Sarimõrvari suureks imestuseks lastigi ta kohe politseimajja sisse ja pandi pingikesele istuma. Kui ta aga tahtis oma inetutest tegudest rääkida, hakkasid hoopis politseinikud talle luuletusi etlema. Kui viimane nendest oli oma salmid ette kandnud, sai sarimõrvar lõpuks mahti öelda:
„Mina, see, noh, teate, tapsin täna...“
„Ah see olete jälle teie!“ ütlesid politseinikud, kes sarimõrvari häält väga hästi teadsid, pettunult. „Meie mõtlesime, et jõuluvana!“
„Mina jah!“ piiksus sarimõrtsukas kurvalt. Tema kaval plaan läks verd vedama!
Mõlemad politseinikud pidasid veidi isekeskis nõu ning seejärel lausus kõige pikem neist sarimõrvarile nii:
„Paistab, et te tahate ikka väga hirmsasti vanglasse pääseda. Tänase maskeraadi tõttu otsustasime teid süüdistada petturluses. Aga kuna teie pettus pole üldse eriti suur, karistame me teid vabatahtliku ühiskasuliku tööga. Te võite meile vanglasse koristajaks tulla. Nagunii pole meil seal kunagi vange olnud, sest meie linnakese elanikud on kõik väga korralikud. Palun, võtmed on siin!“
Sarimõrvar kolis vanglasse elama. Ta toidab hiiri, koristab nende kakat ja puhub vahepeal hellalt ämblikuvõrkudelt tolmu. Kuna sarimõrvar on vanglas üksi ja ajalehti seal ei käi, pole tal ka kellegi peale vihastuda ja seetõttu on ta viimaks ometi süümepiinadest prii. Sarimõrvar on väga õnnelik! Tema kuritööde kirjeldustega jooneline vihik aga lebab tänase päevani lauasahtlis ja keegi pole seda kunagi lugenud.
Sellepärast ongi kõik krimiseriaalid nii igavad.