Othello (feat William Shakespeare)

 See on lugu kutist, kelle nimi on Othello.
Tõmmunahkne väejuht, mitte suvaline Vello.
Tema puhul kehtib loosung bee ell emm,
ta ei ole kuskilt otsast suvaline klemm.

Määrati ta Küprosele ülemkuberneriks,
naine on tal valge põsesarnast kubemeni,
suisa üle keha, iluiidol üle maa,
nime järgi nimetatud Desdemonana.

Edasine kammaijaa on keeruline värk,
mängu tuleb Jago, kellel nigel elujärg.
Desdemona temast üldse väljagi ei tee,
sest Othello varustus on poolemeetrine.

Jago oma ihades ei jäänud passima,
tanki leidis tropi, kellel nimeks Cassio.
Ajas asjad nii, et ühes Desdemonaga
jalutama pidi ta ja teenet paluma,

aga välja paistis, nagu oleks neil romaan
ja Othellol tekkida võiks kindel arusaam,
et on olnud tema naise ihus teine mees.
Rämedat erootikat võis aduda idees.

Esikus ja tagatares, aida taga ka
ihumahladega oleks märjutatud maa,
truudus oleks välistatud või siis väga harv,
tõmmule Othellole on kasvatatud sarv.

Mingi suvalise räti Jago kätte sai,
selle sättis Cassiole külge padavai,
nagu oleks kaltsu kinkind ära Desdemona.
Tavaline inimene lihtsalt hakkaks jooma,

aga vat, Othello oli teise masti kutt,
väga kiivalt ajudes tal Desdemona tutt,
seda jätta teistele ei taha üldse ta,
sestap tuleb abikaasa ära killida.

Tapuasemeks on väga kaval võtta voodi,
surnukeha surnuna jääb ilusasti loodi
ja kui minut hiljem lugu tõese kõrva saad,
penetreerid iseendagi pistodaga.

Nõnda lõppes lugu kutist nimega Othello,
palju jama millestki ja ikka persekellad.