eesti poliitika on: võtame nendelt, kellel ei ole
majandusteadlane afanasjev brüsselist alustas diskussiooni sotsiaalmaksustamise teemadel. lisan üht-teist omalt poolt.
eesti maksumajandus on ehitatud "heale mõttele" võtta nendelt, kellel ei ole. näiteks FIE'de sotsiaalmaks on seotud müstilis-teoreetilise alampalgaga ning ei huvitu absoluutselt sellest, kas ettevõtjal üleüldse tööd-turgu on. lisaks on minu arust kummaline komme võtta ise enesele töö andjalt maksu "lambist" ja ette. hetkel on siis seis selline, et pelgalt sotsmaksu tasumiseks peaksin ma igal kuul üllitama üleriigilises perioodikas vähemalt lehekülje (ajalehekülje, 4-5 veergu) pikkuse artikli või essee. sellise tihedusega suurtellimuste laekumine olukorras, mil väga paljudes toimetustes on "tänu" majandusjamale väljaspoolt lugude tellimine praktiliselt peatatud, on vägagi küsitav ning kui see ka korda läheks, teeksin ma sisuliselt ilma rahata tööd. ümbrikupalgale ma ennast samuti võtta ei saa, rääkimata lootmisest koondamishüvitisele või kasvõi puhkuserahadele. sellise "nutika" maksupoliitika tõttu jääb riik väga paljudest ettevõtjatest ja nende rahast hoopis ilma.
uskuge, mulle meeldib makse maksta ja ma pean maksude maksmist väga õigeks tegevuseks. aga mille kuradi pärast peab sõltumatust üksikisikust ettevõtja ning antud juhul koguni hoopis vabakutseline loovisik olema kõige ebaõiglasemalt ekspluateeritud olukorras?
kui ma poleks kirjanik ja tahaksin sõltumatu ettevõtjana jätkata, võiksin käituda nii:
sogaksin endale mingi ebamäärase tegevusala ning soetaksin põhivara nagu hull. põhivara "ostaksin" inimestelt, kelle nimed leian surmakuulutustest. kui kogemata poest ostaks, siis müüks põhivara hiljem mustalt turul maha ning nendiks, et see amortiseerus, vananes moraalselt ning varastati ära. seejärel maksaks ära avansilise sotsmaksu ning jääksin kohe haigeks, võtaksin "sinise lehe" ning põeksin otsata kaua. tervenedes moodustaksin üheinimese osaühingu ja töötaksin ainult ümbrikupalga või sularaha eest. see tee eeldaks üsna suurt raamatupidamisvõimet, sest minu dokumenteeritud sissetulek elik ametlik palk ei tohiks ületada 0 krooni. ilmselt regaksin viimaks ennast taksojuhiks ja õngitseks õhtul statoili prügikastist tšekke. tulusid ei deklareeriks, elaksin mõnusalt.
eesti maksumajandus on ehitatud "heale mõttele" võtta nendelt, kellel ei ole. näiteks FIE'de sotsiaalmaks on seotud müstilis-teoreetilise alampalgaga ning ei huvitu absoluutselt sellest, kas ettevõtjal üleüldse tööd-turgu on. lisaks on minu arust kummaline komme võtta ise enesele töö andjalt maksu "lambist" ja ette. hetkel on siis seis selline, et pelgalt sotsmaksu tasumiseks peaksin ma igal kuul üllitama üleriigilises perioodikas vähemalt lehekülje (ajalehekülje, 4-5 veergu) pikkuse artikli või essee. sellise tihedusega suurtellimuste laekumine olukorras, mil väga paljudes toimetustes on "tänu" majandusjamale väljaspoolt lugude tellimine praktiliselt peatatud, on vägagi küsitav ning kui see ka korda läheks, teeksin ma sisuliselt ilma rahata tööd. ümbrikupalgale ma ennast samuti võtta ei saa, rääkimata lootmisest koondamishüvitisele või kasvõi puhkuserahadele. sellise "nutika" maksupoliitika tõttu jääb riik väga paljudest ettevõtjatest ja nende rahast hoopis ilma.
uskuge, mulle meeldib makse maksta ja ma pean maksude maksmist väga õigeks tegevuseks. aga mille kuradi pärast peab sõltumatust üksikisikust ettevõtja ning antud juhul koguni hoopis vabakutseline loovisik olema kõige ebaõiglasemalt ekspluateeritud olukorras?
kui ma poleks kirjanik ja tahaksin sõltumatu ettevõtjana jätkata, võiksin käituda nii:
sogaksin endale mingi ebamäärase tegevusala ning soetaksin põhivara nagu hull. põhivara "ostaksin" inimestelt, kelle nimed leian surmakuulutustest. kui kogemata poest ostaks, siis müüks põhivara hiljem mustalt turul maha ning nendiks, et see amortiseerus, vananes moraalselt ning varastati ära. seejärel maksaks ära avansilise sotsmaksu ning jääksin kohe haigeks, võtaksin "sinise lehe" ning põeksin otsata kaua. tervenedes moodustaksin üheinimese osaühingu ja töötaksin ainult ümbrikupalga või sularaha eest. see tee eeldaks üsna suurt raamatupidamisvõimet, sest minu dokumenteeritud sissetulek elik ametlik palk ei tohiks ületada 0 krooni. ilmselt regaksin viimaks ennast taksojuhiks ja õngitseks õhtul statoili prügikastist tšekke. tulusid ei deklareeriks, elaksin mõnusalt.
Sildid: eesti vabaks, farmiingel gabriel, nutt ja hala, rahareform
posted by ilves@metsas.ee at 16:56
6 Comments:
Mu isa on FIE. Ise olin FIE 16 - 20 eluaastani.
See et eesti ettevõtluspoliitika soosib suuri ja väikestele räigelt näkku paneb (lugeda 'rämedalt näkku nikub, ninna, suhu ja silma'). On paratamatus. Samas Keskerakonda ei saa samuti valida.
FIE'sid jääb vähemaks, väikettevõtteid samuti ja üldiselt on ettevõtlikul inimesel muud targematki teha kui Toompeale piketeerima minna. Näiteks oma litsents lõpetada ja suurde firmasse väikeseks mutriks minna. Rõhuga sõnal 'väikeseks'.
Kriisiaja innovatsioonivajadusest räägitakse, aga ei saada aru. See et üksikute inimeste ideed võivad edasiviivad olla või et väike meeskond suudab efektiivsemalt absoluutselt uue nurga alt, uusi väärtusi toota, on Eesti majanduspoliitikutele sama võõras nagu kirvele laser. Ega nad muidu väikeettevõtlust ei pedereeriks.
Nii et kui keegi poliitik ütleb, et me peame olema innovatiivsed, kavalad, kastist väljaspool mõtlevad, siis võiks alustada sooja õhu puhumise kõrval ka tegudega. Toetada väikeettevõtteid, FIEsid ja vähegi kõiki, kellel nupp võiks nokkida ja 'oma asja ajamine' paremaid tulemusi anda kui kellegi väikseks mutriks olemine.
veel sotsiaalteemat: 2002-2003 vahetuse veetsin ma haiglas torude-aparaatide küljes. asjaoludel, millel siin pikemalt ei peatu. muljetavaldava vigastuste hulgaga, üsna "juurvili". nii. töövõimetust jätkus kuudeks, sest läpaka saamine viibis ja ma suutsin ainult pikalt lamada või lühikest aega seista. enne purustavat intsidenti olin ma suutnud "tammsaaret teha", st mu pangaarve oli tühi. töövõimetuks oldud aja eest ei maksnud haigekassa mulle sentigi, põhjenduseks oli see, et ma polnud maksnud avansilist sotsiaalmaksu selle sama rahatu ja katki oldud aja eest. selline mõnus nõiaring.
Aga ma ei saa aru, mille jaoks peab erakondadele riigieelarvest raha jagama... krt erakonnad otsigu ise kuidas papp kokku ajada. küpsetagu pannkooke ja müügu neid kusagil laadal ja teenigu oma erakonda!
pole vaja nii palju mõelda
selge et pankuritel
ja poliitikutel on meie raha
vaja - neil omal ju pole
ma tegelt ei viitsiks kah rahaga jamada
eelistan andamit natuuras
viis leisikat
kirjanduskriitikat
kodumaa altarile
Postita kommentaar
<< Home