Supernoovade kohtumine

...ehk neli pisivaadet Regina Lukk-Toompere illustratsioonidele minu peatselt ilmuvast muinasjuturaamatust originaalse pealkirjaga Muinasjutud.

Need lood juhtusid kõik väga-väga ammu.

Jorma ja Tarmo kõndisid mööda ürgmetsa. Neile tuli vastu suur kivi. Tollel ammusel ajal kivid veel liikusid, väga aeglaselt küll, nii aeglaselt, et seda polnud nähagi, aga siiski. Seetõttu neid kutsutigi rändrahnudeks. Kärmemaid neist kutsuti ka näpu, telegrammi või vilega...

Kurb ja trööstitu oli vaespoissmeeslapse elu, sest oli ta ju juba päris suur poiss, kolmekümne aastane, aga noorem kasuvend kiusas teda aina ning kuri kasuema käskis igal õhtul prügiämbri välja viia ning salaja naabri konteinerisse tühjaks kallata...

Ühe väikese linna peatänaval, postkontori juurest lugedes neljanda maja teise trepikoja esimesel korrusel elas sarimõrvar, kes tappis iga päev ära vähemalt kolm-neli inimest. Mõttes...

Inimesed lugesid Kirjaniku lugu, jäid seda uskuma ning valisid Tähtsa Poliitiku võimule. Poliitik võttis kohe kõikidelt lasteaedadelt raha ära. Põhjenduseks ütles ta nõnda: "Lapsed mingu tööle!"

Samal hetkel mitu tuhat aastat tagasi istus üks indiaanlane oma vigvamis, tagus trummi ja mõtles tähtedest. Trummirütm lõi aegade lõimesse tillukese augu ning indiaanlane kuulis kõiki neid muinasjutte pealt...

Need on muinas- ja mõistujutud ning muistendikesed, milletaolisi ma oleks tahtnud lapsepõlves lugeda. Ma tahtnuks neid lugeda ka täna ning loodetavalt tahaks ma selliseid lugusid lugeda ka homme ja ülehomme. Lugege teie ka!

Aapo Ilves