Kaitseingel.

Esdoteerikutel on nüüd pidu, sest lugesin mingit eriti lolli pealkirja ja kulunud riimide tippmark, luuletus "Kaitseingel" ongi nüüd siin:

Elu lõpus näeme viimaks
oma kaitseinglit.
Laotab surilina, valab
pitsidesse halja.
Vaagnatele lõikab lahti
kurgid, juustud, singid,
tõstab toosti ilusa
ja viskab mõne nalja.
Tolmu puhub albumitelt,
milles sinu elu,
veidi piinlik, veidi rõve.
Juhib arutelu
malbe moega selleni, et
kuidas juhtus nõnda,
et see kogu ilu jõudis
viimasesse randa,
kuigi pole isu üldse
selle peale mõelda.
Enda kaitseks inglil pole
väga palju öelda.