Loomade olümpiamängud ehk november

Paadunud vabakutselisena olen võtnud talviti ette sellise režiimi, et magan siis, kui tahan. Nagunii on maailm pidevalt hämar ja mustvalge. Mõnikord harva kohtun siiski ka veidra atmosfäärinähtusega, mida iidses keeles nimetatakse päikeseks. Seiran seda kahtlustavalt altkulmu. Seejärel varsti ongi kevad ja õitsele puhkevad sinililled. Piilusin just aknast välja, hommik on hall, novembrilumi on kadunud ja akna all õitseb mingi väike kollane asi. Ümber selle on maa roheline. Kui see kollane nüüd rohelisest lahutada, siis peakski ju sinine alles jääma, või kuidas need Goethe värvusõpetus ja taimede metamorfoosid käisidki käsikäes? Eks kevadki saabub pea, tühja sellest magamisest.
Tulingi seejärel kohe mõttele, et kirjutaks muinasjutu "Loomade olümpiamängud" ja teeks seda niimoodi: „Gepard sõi Usain Bolt'i ära. Seejärel hüppas Javier Sotomayor üle hiidkänguru, misjärel hiidkänguru hüppas omakorda üle Javier'i, aga palju kõrgemalt. Kirp lõpetas Ksenia Balta kubemes.“
Valmis!

Edulugu

Kaks vanemat poega olid igatepidi korralikud, aga noorem õppis muusikat, kirjutas lugusid, moodustas ansambli, esines konkurssidel, käis laulukirjutajate laagris, leidis mänedžer, tootis ühisrahastuse ja kultuurifondi toetusel albumeid, esitles, levitas ja müüs plaate, astus üles Tallin Music Week'il, teenis firmasürituste pealt, sõlmis sponsorilepinguid, müüs fännitooteid, abiellus Yoko Onoga, läks Estoniaga põhja ja lasi garaažipealses toas haavlipüssiga Browning Auto-5 endal pea sodiks.

Õnneks oli projektikirjutaja garaažipealse toa garaaži projekti ikkagi sisse kirjutanud.