Metsamuinasjutt

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.

Metsamuinasjutt

Vanasti pidid mõisapreilid kandma korsetti. Korsett tekitas muljet, nagu oleks tütarlapse puusad laiemad, piht peenem ja rinnad suuremad. Kahjuks oli korsett väga ebamugav ja pigistas ihu.
Kord läks üks mõisapreili oma toapoisiga metsa lustima. Et lustida mugavam oleks, võttis ta korseti seljast ära ja asetas samblale. Sinna see ka ununes.
Paarisaja aasta pärast kasvas korsetile suu ja et tal oli olnud sammaldumise käigus palju aega maailma jälgida ja järele mõelda, oli see suu väga jutukas.
"Ma olen tehtud vaalaluust!" lobises korsett. "Vaalad on suurimad imetajad maakeral."
"Ahah," ütles nugis, kellel oli korseti sees pesa.
"Ja, mis kõige huvitavam, kõik vaalalised, kaasa arvatud delfiinid ja pringlid, põlvnevad maismaal elanud sõralistest! Sõralised on ka näiteks metskits, põder ja metssiga."
"Delfiinid ja metssiga," kordas nugis ja lakkus oma noorima poja kukalt.
"Metsakuklane on metsa sanitar, ta sööb puid kahjustavaid putukaid! Kõige tavalisem metsapuu Eestis on mänd. Männiriisikas on punakaspruuni värvi seen." ütles korsett ja vahetas siis kohe jälle teemat:
"Juunikuus on kolmkümmend päeva. Maa tiirleb ümber päikese."
Ümberkaudsed metsaloomad olid korsetile pideva vadistamise järgi nime andnud. Teda kutsuti Vadistavaks Korsetiks. Nugisele käis Vadistava Korseti lobisemine pisut närvidele.
"Sina oled metsnugis. Metsnugis on väga liikuva eluviisiga loom, kes võib ööpäeva jooksul läbida 10-12 kilomeetrit." uhkeldas Vadistav Korsett taaskord oma teadmistega..
"Ei ole mul täna kuhugi kiiret!" ütles nugis, kogus tasahilju pojad kokku ja kolis ära. Vadistav Korsett ei pannud seda tähelegi ja muudkui vatras:
"Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Isane metsvint on roosaka rinna, sinihalli pealae, rohelise selja ning musta-valgekirjute saba ja tiibadega lind. Punahirv elab metsades, rohumaadel, nõmmrabades ja võsastikes. Rabakana läheb õhtul magama ja tõuseb hommikul üles. Talvel sajab lund!"
Metsaloomad hakkasid Vadistava Korseti lagendikust eemale hoidma. Ühel päeval juhtus sinna siiski üks karupoeg, kes oli liiga palju televiisorit vaadanud. Ta koukis korseti lehtede ja prahi alt välja ning tõmbas enesele selga.
"Vaadake mind, ma olen teletäht!" uhkeldas karupoeg. Vadistav Korsett lagunes ära ning tema tükid pudenesid mustikapõõsastele laiali.
"Bõp! Bäp!" ütles korseti suu puraviku kõrvale langedes ning vaikis siis igaveseks. Karupoeg tegi lagendikult kiiresti minekut. Aga keegi polnud tema tegu näinudki. Kõik metsaloomad istusid urgudes ja pesades, vaatasid televiisorit, surfasid internetis või lugesid läikivate kaantega värvilisi ajakirju.