võrkpall on võrratu
korvpall on korratu
jalgpall on iseasi
lugejate soovil peatükk raamatust
"tapu asemel sõime"
"Palli kaasa"
Sir John (perekonnanime olen kahjuks unustanud), kopulatsiooniteooria maaletooja, rääkis mulle kõikide püromaanide õnneööl, õhtul vastu suvist pööripäeva meie vana sauna ees männipuu all nõnda:
"Alati, kui ma satun mõnele rahvusvahelisele konverentsile, tulen mandaadist läbi ja olen ennast juba mõnusalt sisse seadnud ja kerra tõmmanud, hakkab kusagilt kostma sellist häält: tümps, tümps, mats, aaa! Tead, mida see tähendab?"
Pidin vabandades kahjatsema, et ma ei tea.
"See tähendab," sir John pööras pilgu kaugusesse, "et mingisugune idioot on jälle palli kaasa toonud. Ja kus on pall," sir John tõstis piibu ähvardavalt püsti, "sealt pole ka rumalus enam kaugel."
"Minul on hoopis selline mure, et Eestis kehtib selline dogma, et kirjandus peab sündima läbi kannatuste ja vaeva või olema vähemalt masinaga konstrueeritud. Eriti just luule."
"Jah, mingi idioot võtab alati palli kaasa." ütles sir John. "Ei saa inimesed aru, et konverentsile minnakse rahulikult õlut jooma. Tümps, tümps."
"Loomulikku ja valehäbita annet siinmail ei hinnata. Sõelale tõstetakse kannatused, veri, higi, küünlapaiste, nõrkused ja hälbed. Nagu me ei elakski kahekümne esimeses..." üritasin seletada, kuid sir John hakkas jälle pihta:
"Nagu mingid kuradi rullnokad oma koledate autodega, kust kogu aeg kostab: tümps, tümps, tümps. Palli võtavad kaasa! Konverentsile!"
Vihastasin ja tapsin sir Johni ära. Mõttes. Seejärel peeretasin endal kogemata püksid täis, vabandasin ja läksin tuppa telekat vaatama.
Õudselt jamad saated olid ja hommikul oli ilgelt sitt olla. Sir John sättis ennast minekule. Teda ootas järjekordne rahvusvaheline konverents.
"Nagunii, pane minu sõnu hoolega tähele, nagunii võtab mõni idioot jälle palli kaasa!" lausus ta hüvastijätuks, lehvitas ning sõitis kaugele ära.
Nüüd istub sir John vangis. Ühel heal päeval ta helistas mulle ja kelkis:
"Lasin endale suguti peale pandakaru silmad tätoveerida!"
Lollakas.