Linnar ja Mihkel
Lihtsalt kirjutus selline asi hommikul enne ärkamist. Ehk on mingi kunstmuinasjuttude seeria tulekul?
Linnar ja Mihkel
Kord tekkis Linnar Priimäel tuju Mihkel Rauale ära teha.
"Küll sa siis näed, mis tähendab musta pori näkku saada!" mõtles Linnar kahjurõõmsalt, saduldas bussijuhi ning kihutas tuhatnelja loodusesse. Metsaserval võttis ta pagasiruumist valge lehvikesega kaunistatud vitskorvi ning sukeldus tihnikusse.
Pärast kahetunnist müttamist oli Linnarile asi selge - Mihkel Raud on temast igale poole ette jõudnud. Isuäratavate seente asemel valendasid samblas pelgalt äsjalõigatud varretäpid või vedelesid Raua poolt ära põlatud ussipurused tatikad. Mihkel polnud halastanud mitte ühelegi metsaseenele!
Kui Linnar lõpuks lagedale välule jõudis, oli tema meel juba päris mõru. Siinsamas lebaski jälle ära visatuna üks peaaegu pudiks ussitanud puravik - no mis elu see on?! Linnar ohkas, kuid märkas siis aasal rohu sees paistmas tillukest seent, mille 5–25 millimeetrit laial väljaulatuva tipuga koonilisel kübaral oli sooniline ja sissepoole pööratud alaserv. Ja selle kõrval paistis teine samasugune! Ja kolmas! Neljas! Terve kobar!
"Hahaa, Mihkel, Psilocybe semilanceata on sinu jaoks tundmatu maa!" rõõmustas Linnar.
Õhtul kõndis Mihkel Raud mõttessevajununa mööda Tatari tänavat, kui märkas Woodstoki baari ees Linnar Priimäge seismas ning omaette muhelemas.
"Tere Linnar!" lausus Mihkel. "Miks sul korv peas on?"
"Vunn-vunn-vunn!" vastas Linnar. "Vunn-vunn-vunn, Mihkel!"
Linnar ja Mihkel
Kord tekkis Linnar Priimäel tuju Mihkel Rauale ära teha.
"Küll sa siis näed, mis tähendab musta pori näkku saada!" mõtles Linnar kahjurõõmsalt, saduldas bussijuhi ning kihutas tuhatnelja loodusesse. Metsaserval võttis ta pagasiruumist valge lehvikesega kaunistatud vitskorvi ning sukeldus tihnikusse.
Pärast kahetunnist müttamist oli Linnarile asi selge - Mihkel Raud on temast igale poole ette jõudnud. Isuäratavate seente asemel valendasid samblas pelgalt äsjalõigatud varretäpid või vedelesid Raua poolt ära põlatud ussipurused tatikad. Mihkel polnud halastanud mitte ühelegi metsaseenele!
Kui Linnar lõpuks lagedale välule jõudis, oli tema meel juba päris mõru. Siinsamas lebaski jälle ära visatuna üks peaaegu pudiks ussitanud puravik - no mis elu see on?! Linnar ohkas, kuid märkas siis aasal rohu sees paistmas tillukest seent, mille 5–25 millimeetrit laial väljaulatuva tipuga koonilisel kübaral oli sooniline ja sissepoole pööratud alaserv. Ja selle kõrval paistis teine samasugune! Ja kolmas! Neljas! Terve kobar!
"Hahaa, Mihkel, Psilocybe semilanceata on sinu jaoks tundmatu maa!" rõõmustas Linnar.
Õhtul kõndis Mihkel Raud mõttessevajununa mööda Tatari tänavat, kui märkas Woodstoki baari ees Linnar Priimäge seismas ning omaette muhelemas.
"Tere Linnar!" lausus Mihkel. "Miks sul korv peas on?"
"Vunn-vunn-vunn!" vastas Linnar. "Vunn-vunn-vunn, Mihkel!"
Sildid: ilukirjandus, pealemuistne
posted by ilves@metsas.ee at 17:26
7 Comments:
Kivirähu (-rähi? -räha? rähki?) "Vargamäe vanad ja noored" tulid miskipärast meelde. Lahe lugemine. Linnarist ja Mihklist sa võiks veikse raamatu küll teha... :D
oh, eks tegelasi ole teisigi, keegi pole ilukurjanduse eest kaitstud siin õiglases maailmas
Emakajakaga vallandatud pall on siis pärast vahepealseid sööte (viimatine vist minu "Kaadrid otsustavad"?) jälle vallandaja jala külge jõudnud ja tundub varsti väravduvat:)
emakajakat soovitan kõigil uuesti lugeda või siis esimest korda. mul veel paarkümmend eksemplari on kodus, kui kedagi huvitab.
aga pall veeres sinu kanepi kirikus ja minu tapuasemel kah vahepeal, ja tegelikult on mülleri sass ja volkonski samuti sellel spordialal suured tegijad. rääkimata andrusest ja mardist ja veikost.
kuigi, mõtlesin järele, on see minu pall, mis sinu käes käib vahepeal, ikka oluliselt teise kujuga
vot ei teagi jah, et kas on igal oma pall või oma värav ja kui mis üldse on spordi olemus
:D
Postita kommentaar
<< Home