4.4.16

Eesti rahva pealemuistne jutt koolikiusamisest

Eesti rahva pealemuistne jutt koolikiusamisest.

Elas kord üks väike poiss, kellel oli unistus suureks saades kõikidele teistele inimestele räigelt sitta raiuda. Selline kole unistus väänas poisi näo rumalailmeliseks ning et oma unistuse vääriline olla, seisis ta igal hommikul koolimaja ukse ees ja kõik teised lapsed andsid enne sisenemist talle jalaga tagumikku. Natuke aega peale kooli lõpetamist sai poisist minister ja esimese asjana hakkas ta koole kiusama. Inimesed vangutasid teadvalt päid ja ütlesid:
„Mis siin imestada, kui ta väike oli, seisis ta lolli näoga igal hommikul koolimaja ukse ees ja kõik teised lapsed andsid talle jalaga tagumikku!“
Vanemad ja targemad inimesed nentisid lisaks:
„Ja vähe andsid!“

Sildid: , ,

24.3.11

Eesti rahva pealemuistne jutt 1

Kord käskinud Ansip Aaviksool Suur-Pakri saarele tuumajaam ehitada. Aaviksoo kutsunud tšehhid appi ning hakanud usinasti pihta. Reaktor kerkinud mühinal, aga niipea, kui päike loojus, lennanud kohale Strandberg, tuulegeneraator seljas ning haljasmass suunurgast tolknemas, ja juba peaaegu valmis tuumajaam kukkunud suurest kohkumusest klirinal kildudeks. Hommikul polnud Aaviksool jälle midagi muud teha, kui aatom püksi tagasi toppida ning tšehhid uuesti tööle käsutada. Viimases hädas võtnud Aaviksoo Delfi kommentaatori nõu kuulda ning müürinud tuumajaama nurga sisse akadeemik Raukase. Kui Strandberg loojakul jälle kohale lendas, põrnitsenud Raukas teda läbi klaaspaneelide kurjasti, näidanud taskulambiga näo peale valgust ning maigutanud koledasti suud. Strandberg põgenenud kabuhirmus kaugele ära. Sama teinud hommikul ka tšehhi ehitajad. Nii jäänudki Suur-Pakrile tuumajaam ehitamata.

Tsunamise

Sildid:

7.10.09

Linnar ja Mihkel

Lihtsalt kirjutus selline asi hommikul enne ärkamist. Ehk on mingi kunstmuinasjuttude seeria tulekul?

Linnar ja Mihkel

Kord tekkis Linnar Priimäel tuju Mihkel Rauale ära teha.
"Küll sa siis näed, mis tähendab musta pori näkku saada!" mõtles Linnar kahjurõõmsalt, saduldas bussijuhi ning kihutas tuhatnelja loodusesse. Metsaserval võttis ta pagasiruumist valge lehvikesega kaunistatud vitskorvi ning sukeldus tihnikusse.
Pärast kahetunnist müttamist oli Linnarile asi selge - Mihkel Raud on temast igale poole ette jõudnud. Isuäratavate seente asemel valendasid samblas pelgalt äsjalõigatud varretäpid või vedelesid Raua poolt ära põlatud ussipurused tatikad. Mihkel polnud halastanud mitte ühelegi metsaseenele!
Kui Linnar lõpuks lagedale välule jõudis, oli tema meel juba päris mõru. Siinsamas lebaski jälle ära visatuna üks peaaegu pudiks ussitanud puravik - no mis elu see on?! Linnar ohkas, kuid märkas siis aasal rohu sees paistmas tillukest seent, mille 5–25 millimeetrit laial väljaulatuva tipuga koonilisel kübaral oli sooniline ja sissepoole pööratud alaserv. Ja selle kõrval paistis teine samasugune! Ja kolmas! Neljas! Terve kobar!
"Hahaa, Mihkel, Psilocybe semilanceata on sinu jaoks tundmatu maa!" rõõmustas Linnar.

Õhtul kõndis Mihkel Raud mõttessevajununa mööda Tatari tänavat, kui märkas Woodstoki baari ees Linnar Priimäge seismas ning omaette muhelemas.
"Tere Linnar!" lausus Mihkel. "Miks sul korv peas on?"
"Vunn-vunn-vunn!" vastas Linnar. "Vunn-vunn-vunn, Mihkel!"

Sildid: ,

web page hit counter Blog.tr.ee