Muinasjutt alukamehest

Alukamees

Ühel väikesel poisil oli huvitav komme. Alati, kui tal tuju heaks läks, võttis ta riided seljast ära ja hakkas aluspükste väel trallitama. Teistele tegi see nalja. Nad ütlesid:
"Vaadake, meie poisul on jälle hea tuju!"
Selle kombe tõttu ei käinud poiss talvel kunagi kelgumäel. Seal oleks võinud ju tuju heaks minna, aga talviti hakkab aluspükste väel õues väga külm.
Siis läks poiss kooli. Kui ta hea hinde sai, muutus ta rõõmsaks ning kooris ennast aluspükste väele. See aga ei meeldinud õpetajatele. Nad kutsusid alati poisi vanemad kooli ja noomisid neid. Vanemad laiutasid ainult käsi ja ütlesid:
"Mis teha, tal on lihtsalt selline komme!"
Õnneks sai poiss häid hindeid väga harva ja ka tuju polnud enamasti kiita, sest tegelikult talle koolis eriti ei meeldinud.
Siis sai kool läbi ja poisi ees oli maailm korraga valla. Ta võis igal pool käia ja teha kõike, mis pähe tuleb. Oh seda rõõmu! Inimestele tema imelik komme siiski millegipärast ei meeldinud. Kord, kui poiss, kellest oli selleks hetkeks juba mees kasvanud, ennast lõbustuspargis taaskord hästi tundis, ütles üks mööduja:
"Aga kuule, võta siis juba aluspüksid kah jalast ära!"
"Mis te nüüd!" ehmus mees. "See oleks ju ebasünnis!"
"Sa oled nõme alukamees!" teatas teine mööduja. "Mine ära!"
Mees otsustas sõita kaugele Lõunamere saarele. Seal on kogu aeg soe ilm, järelikult ka hea tuju, ja inimesed kannavad nagunii võimalikult vähe riideid.
Saarel, millele mees suundus, elasid inimsööjad. Tegelikult olid nad väga tsiviliseeritud ega olnud juba üle saja aasta kedagi ära söönud. Targad mehed ÜRO's hakkasid kultuuripärandi kadumise pärast muretsema. Nad saatsid saareelanikele kirja:
"Te võite ühe inimese ära süüa. Aga ainult täna ja siis, kui keegi selle eest pärast natukeseks ajaks vangi läheb."
"Mina võin vangi minna küll!" ütles kõige vanem pärismaalane. "Ma suren nagunii varsti ära, aga enne seda oleks tore veidike inimlihaga maiustada! Mu vanaema rääkis, et mõni inimene võib päris hea olla."
Samal hetkel jõudis laagriplatsile meie jutu peategelane. Tal oli juba väga hea tuju. Pärismaalaste pealik teretas teda ja ütles:
"Olge nii kena ja astuge sellesse patta!"
"Olgu!" vastas mees ja hakkas suurde kastrulisse ronima. Ta arvas, et saare tumedanahalised põliselanikud kutsuvad teda tünnisauna.
"Oot-oot!" ütles pealik. "Ehk te võtaksite enne aluspüksid ikka kah jalast ära!"
"Mis te nüüd!" vastas mees. "See oleks ju ebasünnis!"
"Need on teil kindlasti juba mitu päeva jalas olnud?" uuris pealik.
"Muidugi!" vastas mees uhkelt. "Päris mitu!"
Pärismaalased tirisid ta kähku pajast välja, läksid poodi ja ostsid hoopis pikkpoissi. Õhtune pidu ei jäänudki ära! Alukamees lõi koos teistega vägevasti tantsu ja vitsutas kõhu head-paremat täis. Kui ta surnud ei ole, elab ta sellel saarel praegugi.
Vaat siis, kuidas oma põhimõtetele truuks jäämisest võib mõnikord kasu olla!

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.