Potist leitud perse
Et kõik ausalt äa rääkida, võib
alustada sellest, et Merca, kes on Jääger, tuli hariduslikel
põhjustel minu poole elama natukeseks ajaks jälle ja võttis kaasa
lambaperse. Terve paganama vaagnaluu koos saba ja tagumikuga, ja minu
ülesandeks jäi see konsumeeritavaks prepareerida. Hääkene küll.
Panin perse potti, kallasin talle seltsi ühe mittejoodava
ebaküdooniasiidri ja ühe jubeda hõõgveini, mõlemad (kingitud)
jälkused olid keldris just sellisteks ootamatusteks ladustet, igaks
juhuks pigistasin ühe sidruni ka tühjaks, las see perse siis
teinekord teab. Rochester Ginger'it lisasin ka suurema sortsu. Mingit
rasva ja kelmeid vms ei hakanud eemaldama ja vaagnaluu tükeldamine
või lihastest puhastamine polnud ka viitsimisplaanigi väärt, las
perse on perse. Kuiva adžikat ja purustatud küüslauguvõrseid lõin
ka peoga hulka ja leeskputke, ja siis lasin persel öökese vedeleda
niimoodi. Vahepääl keerasin teda marinaadi sees, sest nagunii ma
öösel teen tööd ja ei maga, asi mul siis veidi perset keerutada.
Uuel päeval pidasin enese ja lambatarga sõbra Afanasjeviga aru ja
panin siis selle poti koos persega lihtsalt pliidile ja nii ta seal
pliidil siis oli ligi neli tundi rahulikult, vahepääl sai lammas
ikka soola ka tagumikku. Lõpu eel kallasin veidi Irish Cream'i
peale, et hapet mahendada, ja mõned küüned küüslauku purustasin
samuti värskuseks. Täpselt õigel hetkel lagunes perse konkreetselt
ära sinna potti ja tulemus oli äärmiselt suhupandav,
vürtsikasmagushapu ja käeslagunev ning suussulav ja samal ajal ikka
lammas, mis lammas. Nokkisime seda õndsust niisama ja saba sõi
Merca ära ja tegi aga „Mmm!“ ja „Mmmmm!“ ja ülejäänud
perse ja sahvti segasime riisiga ja tegime liigsöömise pattu. Maru
hää!
Sildid: aruandlus, köök, retsept, südamele hea, toiduretseptid, toit