Muinasjutt alukamehest

Alukamees

Ühel väikesel poisil oli huvitav komme. Alati, kui tal tuju heaks läks, võttis ta riided seljast ära ja hakkas aluspükste väel trallitama. Teistele tegi see nalja. Nad ütlesid:
"Vaadake, meie poisul on jälle hea tuju!"
Selle kombe tõttu ei käinud poiss talvel kunagi kelgumäel. Seal oleks võinud ju tuju heaks minna, aga talviti hakkab aluspükste väel õues väga külm.
Siis läks poiss kooli. Kui ta hea hinde sai, muutus ta rõõmsaks ning kooris ennast aluspükste väele. See aga ei meeldinud õpetajatele. Nad kutsusid alati poisi vanemad kooli ja noomisid neid. Vanemad laiutasid ainult käsi ja ütlesid:
"Mis teha, tal on lihtsalt selline komme!"
Õnneks sai poiss häid hindeid väga harva ja ka tuju polnud enamasti kiita, sest tegelikult talle koolis eriti ei meeldinud.
Siis sai kool läbi ja poisi ees oli maailm korraga valla. Ta võis igal pool käia ja teha kõike, mis pähe tuleb. Oh seda rõõmu! Inimestele tema imelik komme siiski millegipärast ei meeldinud. Kord, kui poiss, kellest oli selleks hetkeks juba mees kasvanud, ennast lõbustuspargis taaskord hästi tundis, ütles üks mööduja:
"Aga kuule, võta siis juba aluspüksid kah jalast ära!"
"Mis te nüüd!" ehmus mees. "See oleks ju ebasünnis!"
"Sa oled nõme alukamees!" teatas teine mööduja. "Mine ära!"
Mees otsustas sõita kaugele Lõunamere saarele. Seal on kogu aeg soe ilm, järelikult ka hea tuju, ja inimesed kannavad nagunii võimalikult vähe riideid.
Saarel, millele mees suundus, elasid inimsööjad. Tegelikult olid nad väga tsiviliseeritud ega olnud juba üle saja aasta kedagi ära söönud. Targad mehed ÜRO's hakkasid kultuuripärandi kadumise pärast muretsema. Nad saatsid saareelanikele kirja:
"Te võite ühe inimese ära süüa. Aga ainult täna ja siis, kui keegi selle eest pärast natukeseks ajaks vangi läheb."
"Mina võin vangi minna küll!" ütles kõige vanem pärismaalane. "Ma suren nagunii varsti ära, aga enne seda oleks tore veidike inimlihaga maiustada! Mu vanaema rääkis, et mõni inimene võib päris hea olla."
Samal hetkel jõudis laagriplatsile meie jutu peategelane. Tal oli juba väga hea tuju. Pärismaalaste pealik teretas teda ja ütles:
"Olge nii kena ja astuge sellesse patta!"
"Olgu!" vastas mees ja hakkas suurde kastrulisse ronima. Ta arvas, et saare tumedanahalised põliselanikud kutsuvad teda tünnisauna.
"Oot-oot!" ütles pealik. "Ehk te võtaksite enne aluspüksid ikka kah jalast ära!"
"Mis te nüüd!" vastas mees. "See oleks ju ebasünnis!"
"Need on teil kindlasti juba mitu päeva jalas olnud?" uuris pealik.
"Muidugi!" vastas mees uhkelt. "Päris mitu!"
Pärismaalased tirisid ta kähku pajast välja, läksid poodi ja ostsid hoopis pikkpoissi. Õhtune pidu ei jäänudki ära! Alukamees lõi koos teistega vägevasti tantsu ja vitsutas kõhu head-paremat täis. Kui ta surnud ei ole, elab ta sellel saarel praegugi.
Vaat siis, kuidas oma põhimõtetele truuks jäämisest võib mõnikord kasu olla!

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.

Metsamuinasjutt

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.

Metsamuinasjutt

Vanasti pidid mõisapreilid kandma korsetti. Korsett tekitas muljet, nagu oleks tütarlapse puusad laiemad, piht peenem ja rinnad suuremad. Kahjuks oli korsett väga ebamugav ja pigistas ihu.
Kord läks üks mõisapreili oma toapoisiga metsa lustima. Et lustida mugavam oleks, võttis ta korseti seljast ära ja asetas samblale. Sinna see ka ununes.
Paarisaja aasta pärast kasvas korsetile suu ja et tal oli olnud sammaldumise käigus palju aega maailma jälgida ja järele mõelda, oli see suu väga jutukas.
"Ma olen tehtud vaalaluust!" lobises korsett. "Vaalad on suurimad imetajad maakeral."
"Ahah," ütles nugis, kellel oli korseti sees pesa.
"Ja, mis kõige huvitavam, kõik vaalalised, kaasa arvatud delfiinid ja pringlid, põlvnevad maismaal elanud sõralistest! Sõralised on ka näiteks metskits, põder ja metssiga."
"Delfiinid ja metssiga," kordas nugis ja lakkus oma noorima poja kukalt.
"Metsakuklane on metsa sanitar, ta sööb puid kahjustavaid putukaid! Kõige tavalisem metsapuu Eestis on mänd. Männiriisikas on punakaspruuni värvi seen." ütles korsett ja vahetas siis kohe jälle teemat:
"Juunikuus on kolmkümmend päeva. Maa tiirleb ümber päikese."
Ümberkaudsed metsaloomad olid korsetile pideva vadistamise järgi nime andnud. Teda kutsuti Vadistavaks Korsetiks. Nugisele käis Vadistava Korseti lobisemine pisut närvidele.
"Sina oled metsnugis. Metsnugis on väga liikuva eluviisiga loom, kes võib ööpäeva jooksul läbida 10-12 kilomeetrit." uhkeldas Vadistav Korsett taaskord oma teadmistega..
"Ei ole mul täna kuhugi kiiret!" ütles nugis, kogus tasahilju pojad kokku ja kolis ära. Vadistav Korsett ei pannud seda tähelegi ja muudkui vatras:
"Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Isane metsvint on roosaka rinna, sinihalli pealae, rohelise selja ning musta-valgekirjute saba ja tiibadega lind. Punahirv elab metsades, rohumaadel, nõmmrabades ja võsastikes. Rabakana läheb õhtul magama ja tõuseb hommikul üles. Talvel sajab lund!"
Metsaloomad hakkasid Vadistava Korseti lagendikust eemale hoidma. Ühel päeval juhtus sinna siiski üks karupoeg, kes oli liiga palju televiisorit vaadanud. Ta koukis korseti lehtede ja prahi alt välja ning tõmbas enesele selga.
"Vaadake mind, ma olen teletäht!" uhkeldas karupoeg. Vadistav Korsett lagunes ära ning tema tükid pudenesid mustikapõõsastele laiali.
"Bõp! Bäp!" ütles korseti suu puraviku kõrvale langedes ning vaikis siis igaveseks. Karupoeg tegi lagendikult kiiresti minekut. Aga keegi polnud tema tegu näinudki. Kõik metsaloomad istusid urgudes ja pesades, vaatasid televiisorit, surfasid internetis või lugesid läikivate kaantega värvilisi ajakirju.

Muinasjutt sarimõrvarist

Aapo Ilves, "Muinasjutud lastele ja suurtele", Futu Print 2012, illustreerinud Regina Lukk-Toompere.

Muinasjutt sarimõrvarist

Ühe väikese linna peatänaval, postkontori juurest lugedes neljanda maja teise trepikoja esimesel korrusel elas sarimõrvar, kes tappis iga päev ära vähemalt kolm-neli inimest. Mõttes. Harilikult tegi ta seda eriti jõhkral, vägivaldsel ja piinaval moel.
Tema ohvriks sattuda oli väga lihtne. Viskasid kommipaberi maha, läksid vales kohas üle tee, olid ebaviisakas – ja kohe mõtles sarimõrvar sulle piinarikka lõpu. Sarimõrvar oli hirmsate surmade maailmameister! Näiteks sellele tädile, kes alati kaupluse juures pingil istub ja tuvisid söödab, mõtles ta välja nii kohutava huku, et ma ei hakka seda sellesse muinasjuttu kirjagi panema! Mainin vaid, et selle nutika mõrva juures olid tegevad linnakese mõlemad tuvid, katkine triikraud, väävelhape, küünekäärid ja kaheksa pätsi kõvaks läinud peenleiba. Õudne!
Miks ta tädiga niimoodi käitus? Eks ikka seetõttu, et memmeke oli prillid koju unustanud, ei tundnud sarimõrvarit õhtuhämaras ära ega ütelnud tere.
Kodus pani sarimõrvar kõik oma koletud, kuid nutikad mõrtsukatööd joonelisse Miki-hiire pildiga vihikusse kirja. Tema senine päevarekord oli tappa ühekorraga ära terve linnakese jalgpallimeeskond koos bussijuhi, väravavahi ja treeneriga. Sarimõrvar kukutas nende bussi kuristikku, milles elasid näljased lõvid. Kuristikku ega lõvisid linnakeses küll polnud, aga miks nad siis kaotasid naaberlinna meeskonnale, kus on selle häbi ots?!
Igal õhtul, pärast oma roimade ülesmärkimist tabas sarimõrtsukat tohutu süütunne ning kahetsus. Ta jooksis politseijaoskonna juurde, koputas selle uksele ja palus:
„Tere! Palun pange mind kohe vangi, ma tapsin kirikuõpetaja ära, sest ta valetab kogu aeg, et Jumal on olemas! Talle kukkus selle eest torni otsast kukk pähe. Seda polnud lihtne saavutada, ma pidin kõigepealt...“
„Stopp! Igal õhtul räägite te selliseid imelikke jutte! Kirikuõpetaja on ju seal, teisel pool teed ja just noogutas meile!“ vastas politseinik. „Minge nüüd koju tagasi, ei pane me teid mingisugusesse vanglasse!“
Sarimõrvar tappis politseiniku kähku ära (selle juures olid abiks mõned mesilased, pakk võid, mürgitatud hõbekuul, roosa plastmassist kastekann, üleeilne ajaleht ja jupp traati), jättis temaga viisakalt hüvasti ja läks koju tagasi. Kodus vaevles ta ränkades südametunnistusepiinades, siis aga tuli ühtäkki heale mõttele:
„Ma maskeerin enda ära, koledaks meheks! Küll nad mu siis sisse lasevad ja vangi panevad!“
Sarimõrvar kleepis endale näkku jubeda ja pika valge habeme ja pani selga koleda punase hommikumantli. „Punane nagu veri!“ mõtles ta ise rahulolevalt. Igaks juhuks võttis ta kaasa ka suure koleda koti, mille toppis igasugust prügi täis. „Ütlen, et need on tapariistad!“ oli tal oma kavaluse üle hea meel.
Sarimõrvari suureks imestuseks lastigi ta kohe politseimajja sisse ja pandi pingikesele istuma. Kui ta aga tahtis oma inetutest tegudest rääkida, hakkasid hoopis politseinikud talle luuletusi etlema. Kui viimane nendest oli oma salmid ette kandnud, sai sarimõrvar lõpuks mahti öelda:
„Mina, see, noh, teate, tapsin täna...“
„Ah see olete jälle teie!“ ütlesid politseinikud, kes sarimõrvari häält väga hästi teadsid, pettunult. „Meie mõtlesime, et jõuluvana!“
„Mina jah!“ piiksus sarimõrtsukas kurvalt. Tema kaval plaan läks verd vedama!
Mõlemad politseinikud pidasid veidi isekeskis nõu ning seejärel lausus kõige pikem neist sarimõrvarile nii:
„Paistab, et te tahate ikka väga hirmsasti vanglasse pääseda. Tänase maskeraadi tõttu otsustasime teid süüdistada petturluses. Aga kuna teie pettus pole üldse eriti suur, karistame me teid vabatahtliku ühiskasuliku tööga. Te võite meile vanglasse koristajaks tulla. Nagunii pole meil seal kunagi vange olnud, sest meie linnakese elanikud on kõik väga korralikud. Palun, võtmed on siin!“
Sarimõrvar kolis vanglasse elama. Ta toidab hiiri, koristab nende kakat ja puhub vahepeal hellalt ämblikuvõrkudelt tolmu. Kuna sarimõrvar on vanglas üksi ja ajalehti seal ei käi, pole tal ka kellegi peale vihastuda ja seetõttu on ta viimaks ometi süümepiinadest prii. Sarimõrvar on väga õnnelik! Tema kuritööde kirjeldustega jooneline vihik aga lebab tänase päevani lauasahtlis ja keegi pole seda kunagi lugenud.
Sellepärast ongi kõik krimiseriaalid nii igavad.