Vanasti, kui rohi rohelisem oli, osati ikka toredaid arvustusi kirjutada:
Nutika menetluse tulem
Valdo Valper
Võrumaa Teataja, 14. veebruar 2004
Mõni aeg tagasi sõitsin Kesk-Eestisse ühele sünnipäevale. Autos istusid kaks inimest ees, neli taga, "pirukas". Mängis plaat. Tegemist oli tõelise bootlegiga - miski Aapo Ilvese kontsert oli üles võetud ja plaadile kõrvetatud. Eks see ole ka ainus lahendus konserv-Ilvest kuulata, ametlikku helikandjat tal veel pole. Enamus autosolijaist (kellest kõik polnud veel omavahel tuttavadki) laulis plaadile kaasa. Ilves on staar.
Ilves on esinenud peamiselt Tartu NAKi ja, erinevatel võro kultuuri üritustel, Lõkõridõ koosseisus. Mine tea, kus veel, kus on teda näinud näiteks need Saaremaa tüdrukud, kellega koos me seal autos lõõritasime. Ilves ja tüdrukud on muidugi omaette teema.
Nagu on ka eurolaul. Ise arvasin, et selle kauni üritusega mind miski ei seo, kui tuli teade, et Eesti eurolaulu finaali on pääsenud Ilvese tekstiga võrokeelne lugu. Ei hakanud küll kuhugi helistama, kuigi oma keel popmuusikas tekitab minus ligilähedaselt "Kynõtraadi" päevade elevust. Polnud minu helistamist vajagi ja nüüd saab Ilvesest Eesti üks enim eri keeltesse tõlgitud autoreist.
Nüüd on Aapo Ilvesel ilmunud üks naljakas raamat - "Tapu asemel sõime". Sisu naljakusest edaspidi, aga nalja teeb ka raamat kui ese. Üldiselt hoolitsevad kirjanikud ka selle eest, et nende käkk söödav välja näeks, kuna ta tegelikult seda ju ei ole. Ilves on aga turule paisanud tõelise junni: kahvatu brošüür, pruun jurakas kaane peal.
Praegusel klantskaante ajastul ei jää muud üle, kui arvata, et Boris Lukatsi jt käe all kunsti õppinud, ise kunstistuudiot vedanud Ilves on oma raamatu meelega koleda teinud. Ja seestpoolt loemegi, et "Tapu asemel..." ilmub sarjas Odav Raamatukogu. Koguni toimetuse kollegium on ära toodud. Võiks arvata, et tegemist on väljamõeldud või vähemalt varjunimedega - Arved Külma, Ilme Nüri jt, aga näiteks Loomingu toimetuses töötavad teiste hulgas Inna Lusti ja Indrek Mesikepp, nii et mine tea.
Ma ei saa kuidagi kujunduse juurest kaugemale. Kaanekujundus on kahtlaselt tuttav. Ja tõesti, tõesti - sama jurakas on ju veel ühe raamatu kaanel: Võro Instituudi Toimõndusõq 14: "Väikeisi kiili kokkoputmisõq; Väikeste keelte kontaktid". Ja seespool - kaasõpilt´: Aapo Ilves.
Hea küll. Ehkki kõik paratekstuaalne kannab ilmset tähendust, ei sobi arvustust sellega piirata.
Ilvese eelmine proosakogu "Ema on kajaka juures", kriitikas erilist vastuvõttu ei leidnud. Tuttavad kiitsid, aga tõsimeelsed arvasid, et ikka naljakas ei tohiks raamat olla. Seekordne on vähemalt sama naljakas, aga pikem absurdisoolikas tuleb lugemisel ainult kasuks.
Raamatu palad, valdavalt mitte pikemad kui üks A5-lehekülg, on jagatud nelja ossa. Esimese pealkiri "Diskursus" peaks siis nagu paika panema, mis radu Ilvese sulg liigub, mida ja kuidas käsitleb. Jutus "Internet" trükib vanaonu Veeliks otsingusse post+bricollage+fiction+upskirts+cumshots. Sisuldasa saigi ta ilmselt esimese viitena kätte praegu käsitletava raamatu. Ilvese mõtte kulgemist iseloomustab ilmekaimalt ehk lõik jutust "Väikeses Saksa linnas": Ütlematagi on selge, et öelda pole mitte midagi. Ütelda ehk öelda, õelaltki ehk. Üte ehk öe. Öelen õega. Öösel. Intsest. Aelen ringi, amelen ruutu. Geomeetria. Jutt liigub üksikuid sõnu, nii tähistajat kui tähistatavat pidi, haarab tagasi, korrigeerib, pakub uusi võimalusi (paralleeliks eesti luuleklassikas oleks "keskmise perioodi" Alliksaar). Sama võte toimib tihti ka pikemate tekstiüksuste puhul: Viga sai tehtud tegelikult juba neljandas lõigus. ("Arnoldi hukk"). Seejuures nendib kirjutatu iseenese tinglikkust: Arnold oli iseenesest väga sügava hingeeluga kangelane, tema hämmastavalt mitmepalgelisest karakterist välja joonistuvate tugevate iseloomukõverike sigrimigriline tulv pani lugejad (sic! - V. V.) ikka ja jälle imestunult lehekülgi keerama. (samas) Jne. Jutustajapositsioon vahetub pidevalt, segunevad eri keele- ja stiiliregistrid.
Järgmise osa, ehk "Pusinessi" nimilugu ja "Bussis, vihmaga..." on vähem hullumeelsed ja meenutavad (ka näiteks pikkuse poolest) enam mõnesid Ilvese eelmise proosakogu jutte. Mõlemas on selgem lugu olemas, ja ehkki "Bussis" segatakse samuti erinevaid vaatepunkte, on siin üleminekud markeeritud. Samuti puudub teksti eneselepööratus. Siin näitab Ilves, et ta võib kirjutada auhinnaväärilisi novelle. Olgu see siin nüüd lihtsalt tõdeva korras öeldud.
Kui viimatimainitud lood jäävad raamatus mõneti eraldiseisvateks, siis järgnev "Mõistuse kvantiteet" tsiteerib kohati juba "Diskursuses" kirjapandut. Tinglikult on tegemist draamatekstiga, kujuteldav näidend meenutab enim aga TV talk-showd, kuhu ajati sekkub infotehnoloogiline maailm. Kaks härrasmeest, kasutades jällegi kogu kõne- ja kirjaregistrit, räägivad ühiskonnakorraldusest ja religioonist, esitavad müüte, loevad luuletusi ja vestavad jutte, libastudes aeg-ajalt metakirjandusse.
Raamatu viimane alajaotus "Pieni Norsu" võiks kanda ka pealkirja "Lisa 1". Osalt on tegemist nihkes lugejakirjadega, meenutades Aivo Pihlaka absurdivinjette, üldiselt käib aga juba tuttav keelte ja stiilide tulevärk. Erinevate väljendusvõimaluste ükshaaval tutvustamine viib muuhulgas tõdemisele, et kingsepp ja võõrad liistud on paratamatu kooslus. Haralikiskuvamad on "Mees ehk standard..." ja ka "Disainifirma", kus subjekt jälle hajuma kipub, aga kutsub end ka kohe korrale. Mistõttu jääb ikkagi piiripealseks, tabamatuks. "Hõllanduja tees" on minajutustaja ise toimetaja või retsensent ja näitab noorele autorile kohta kätte. Raamatu lõpus jätab Ilves kalli lugejaga ilusti hüvasti, aga viimase lausega viskab ikka vembu sisse: Minu aias kasvab inimsööja lill, vanad eestlased aga käisid üksteisele arvopäeval pärdisanti tegemas.
Uuemates kirjanduslugudes räägitakse sageli kõnekeele tungimisest kirjandusse, olgu tegelaste kõnes ehk ka narratiivis, ja sellest, kui hea, halb või uuenduslik see on. Seejuures ei räägi keegi lähemalt kõnekeelest endast, õigemini sellest, et kirjanduskeel võib omakorda olla tunginud kõnekeelde. Mida ta minu meelest ongi. Normaalne loba on eri allkeelte segu (siinkohal võiks meenutada Võro Instituudi kogumiku pealkirja). Käesolevas raamatus on kolmesõnalised lihtlaused läbisegi keerukate konstruktsioonidega, otseütlemised kujunditega, roppused võõrsõnadega, kantseliit võrupärasustega, arhaismid uuskeelenditega. Ses mõttes on Ilvese keel samamoodi "taaskasutuses" kui tema tekst. Mis peegeldab kaunis täpselt reaalsust.
Kui lugejale peaks aga jääma mulje, et autor ajab niisama jama ja pusserdab siis sellest raamatu kokku, siis selleks on Ilvese tekstis liigagi palju vihjeid, näitamaks, et tegevus on täiesti teadlik. "Mõistuse kvantiteedis", jõuavad vestlejad muuhulgas tõdemusele, et Ega elus ei ole nii, nagu mingis kuradi kirjanduses, et kõik peab lõpuks välja tulema ja selgeks saama! Või filmis või kusagil. Selles mõttes on Ilves hüperrealist, et ega tihti ei tulegi midagi välja. Ja nii nagu argijuhtumustele, võib ka tema kirjapandule tähenduse juurde mõelda. Samuti sellest lahutada.
Ja ma kordan, raamat on naljakas. Realism seegi.
Valdo Valper
Võrumaa Teataja, 14. veebruar 2004
Samal teemal on kirjutanud veel:
Aapo Ilves, Tapu asemel sõime, 2003.
Aarne Ruben
Eesti Ekspress, 19.12.2003
Elav keel, rõõmus meel
Kivisildnik, Vaimse Rutiini Preventsiooni Sihtasutus
Päevaleht, 27. 02. 2004
Aapo ja assotsiatiivsus
Mati Unt
Postimees, 23. 01. 2004
Pärlid ja põhk
Kaarel Kressa
Sirp, 06. 02. 2004
Sildid: eesti vabaks, internetiturundus, isikukultus, teave, trenditeadlik
